Hertsog Huan luges raamatut
üleval saalis ja ratassepp Lame tahus all ratast. Lame pani
haamri ja peitli maha ja läks üles ning küsis hertsog Huanilt: „Lubage küsida,
kelle sõnad need on, mida te loete?“ Hertsog vastas: „Õndsate sõnad.“ Lame
küsis: „Kas need õndsad on elus?“ Hertsog vastas: „Nad on juba surnud.“ Lame ütles:
„Järelikult see, mida te loete, on vanaaja inimeste kõdunenud hing!“ Hertsog
Huan hüüatas: „Kui meie[1]
loeme raamatut, siis mis ajast ratassepp selle üle arutada tohib! Kui sa oskad
seletada, siis olgu peale. Aga kui mitte, siis sa sured!“ Ratassepp ütles: „Teie
teener vaatab sellele omaenese tegemiste vaatepunktist. Kui ma ratast tahun ja
löön liiga õrnalt, siis peitel küll libiseb, aga ei võta sisse; kui ma aga löön
liiga tugevasti, siis peitel võtab küll sisse, aga jääb kinni. Selle, kuidas
lüüa mitte liiga õrnalt ega liiga tugevasti, olen saanud kätte ja see kajab
vastu meeles. Suuga ei saa seda välja ütelda; nende kahe vahel on mingi nõks.
Teie teener ei suuda seda seletada oma pojale ja mu poeg pole saanud seda vastu
võtta minu käest; sellepärast tahun ma ikka rattaid edasi, ehkki olen juba
seitsekümmend aastat vana. Vanaaja inimesed on surnud koos sellega, mida nad
pole saanud edasi anda, ja sellepärast see, mida te loete, on muistsete
kõdunenud hing!“
桓公讀書於堂上,輪扁斲輪於堂下,釋椎鑿而上,問桓公曰:「敢問公之所讀者何言邪?」公曰:「聖人之言也。」曰:「聖人在乎?」公曰:「已死矣。」曰:「然則君之所讀者,古人之糟魄已夫!」桓公曰:「寡人讀書,輪人安得議乎!有說則可,無說則死。」輪扁曰:「臣也,以臣之事觀之。斲輪,徐則甘而不固,疾則苦而不入。不徐不疾,得之於手而應於心,口不能言,有數存焉於其間。臣不能以喻臣之子,臣之子亦不能受之於臣,是以行年七十而老斲輪。古之人與其不可傳也死矣,然則君之所讀者,古人之糟魄已夫。」
[1]
Huan kasutab enda kohta sõna, mida kasutavad valitsejad, guaren. Tõlkes
on see „majesteedi-mitmus“.