giovedì 30 agosto 2018

Antropoloogilisi tähelepanekuid konverentsidelt

Ma vahepeal tegelesin natukene kehastumusteooriatega, mille üks komponent on ka teadmise kontekstuaalsus ja intersubjektiivsus või relatsioonilisus. Hiinas üks omapärane komme on konverentsidel see, et paneeli lõpus esitab keegi lühikokkuvõtte kõigist ettekannetest. Ehk et too jutt korratakse üle, et ta ei jääks eraldi, üksi, vaid saaks juba kohe ühest teisest perspektiivist, teise isiku kaudu ankurdatud, kontekstualiseeritud.
Või siis see, kuidas hiina õpetlased (eriti vanemas eas) sageli oma esinemistes ja kirjutistes esitavad pikki autobiograafilisi kirjeldusi või mõtisklusi. Läänes tundub selline asi kummaline ja isegi vastuvõetamatu: võib-olla mõnes peenes postmodernses interdistsiplinaarses kontekstis ehk on lubatud ennast sisse tuua, aga üldiselt peab teadustekst olema just nimelt võimalikult dekontekstualiseeritud, isikust lahutatud. Noh, ega see hiina tava mulle siiani päris omane ei ole, aga seda võiks samuti mõtestada kui üht sellist kontekstualiseeringut. Ja mingis mõttes on see ju täiesti ratsionaalne ja põhjendatud - tollesama kehastumusteooriagi järgi ei ole ju mingit kontekstitut, vaatepunktitut, kehatut teadmist, vaid selles, mida ma räägin, on juba kätketud hulk konteksti, isiklikku ajalugu jne, ja on täiesti legitiimne seda eksplitseerida, põhimõtteliselt. Eriti vanemate kogukonnaliikmete puhul, kelle isiklik ajalugu ulatub üle pikema aja kui enamiku kuulajate/lugejate oma. Praktiliselt on see küll, paraku, üldjuhul igav ja tüütu, aga põhimõtteliselt on võimalik seeläbi olulisi asju (õigemini: asjaolemist) esitada ka performatiivse, faatilise jm aspekti kaudu.