Ma vahepeal tegelesin natukene kehastumusteooriatega, mille üks
komponent on ka teadmise kontekstuaalsus ja intersubjektiivsus või
relatsioonilisus. Hiinas üks omapärane komme on konverentsidel see, et
paneeli lõpus esitab keegi lühikokkuvõtte kõigist ettekannetest. Ehk et
too jutt korratakse üle, et ta ei jääks eraldi, üksi, vaid saaks juba
kohe ühest teisest perspektiivist, teise isiku kaudu ankurdatud,
kontekstualiseeritud.
Või siis see, kuidas hiina õpetlased
(eriti vanemas eas) sageli oma esinemistes ja kirjutistes esitavad pikki
autobiograafilisi kirjeldusi või mõtisklusi. Läänes tundub selline asi
kummaline ja isegi vastuvõetamatu: võib-olla mõnes peenes postmodernses
interdistsiplinaarses kontekstis ehk on lubatud ennast sisse tuua, aga
üldiselt peab teadustekst olema just nimelt võimalikult
dekontekstualiseeritud, isikust lahutatud. Noh, ega see hiina tava mulle
siiani päris omane ei ole, aga seda võiks samuti mõtestada kui üht sellist kontekstualiseeringut. Ja mingis mõttes on see ju
täiesti ratsionaalne ja põhjendatud - tollesama kehastumusteooriagi
järgi ei ole ju mingit kontekstitut, vaatepunktitut, kehatut teadmist,
vaid selles, mida ma räägin, on juba kätketud hulk konteksti, isiklikku
ajalugu jne, ja on täiesti legitiimne seda eksplitseerida,
põhimõtteliselt. Eriti vanemate kogukonnaliikmete puhul, kelle isiklik
ajalugu ulatub üle pikema aja kui enamiku kuulajate/lugejate oma. Praktiliselt on see küll, paraku, üldjuhul igav ja tüütu, aga põhimõtteliselt on võimalik seeläbi olulisi asju (õigemini: asjaolemist) esitada ka performatiivse, faatilise jm aspekti kaudu.