Delösiaanlik hiina filosoofia lugemine, visand

Deleuze’i ja hiina filosoofiapärimuse vahel on ajast ja kultuurist tingituna muidugi olulisi erinevusi või isegi ühitamatusi, mida tuleb arvesse võtta, aga üleüldiselt öeldes – kas mõttekas ühendus ja tõlkimine ei käigi mitte ühitamatute vahel? Ühitamatu ühitamine on individutatsiooni printsiip Deleuze’i järgi: kui erinevad erinevused tuuakse kokku, paardatakse, tekitamani siseresonantsi (tekitamani resonantsi, mis loob „sisemuse“ ja indiviidi; tekitamani sisemuse, mis resoneerub). Ja pealegi ei tundu Deleuze ja hiina pärimus nagu siga ja lennuk, vaid nende vahel saab tuua olulisi afiinsusi.

Esiteks kättetoomis ja taasväestuse skeem. Deleuze’i järgi geneesi lähtekohaks on väesolu oma diferentsiaalsete suhete ja singulaarsete punktidega, mis mähitakse mingisse individuatsioonivälja, kus volditakse lahti aegruumseid dünamisme, intensiivsusi, mis läbi järjestikuste sümmeetriamurdmiste arendatakse käesolevaks olendiks või olukorraks. See haakub hästi hiina peavoolu geneesikirjeldustega läbi ajaloo (Laozist kuni Tan Sitong’i, Jin Yuelin’i jt-ni): segadik vähehaaval harutatakse lahti, kuni tekivad vormid, olendid, asjad, asjaolud.

Ja ka vastupidises suunas, käesolust väesollu. Hiina mõningate tekstide järgi tähendab surm ja häving naasmist sulanduvasse ning ka Deleuze’i järgi on lisaks ekstensiivsele surmale, mis tähendab erinevuste laialilagunemist, ka surma teine külg, mis tähendab just intensiivsuste vabanemist mina-ma alt. Sama enesepraktikate kohta. Hiina peavoolu mõtlemises tuleb hoiduda kuju tarretamisest ja püüelda selle poole, et see püsiks, vastupidi, paindlikuna, „vedelana“ – nii „kehas“ kui „vaimus“ – sest just nii suudab isend võsta uusi määranguid, kätte tuua teistmoodi, olla olukorras adekvaatne. Deleuze’i vastu-käesolustamine, vastu-efektuatsioon ja organiteta keha loomine vähemasti osalt näivad osutavat samas suunas, liikumisena intensiivsusse, kus isend ei ole üleni kvaliteetide („ma“) ja kvantiteetide (kõrvutuvad kehavaimu osad) küljes kinni, vaid liigub just nimelt selle intensiivse pinnaseni, mille peale nood on haagitud või poogitud.

Niimoodi võiks provisoorselt tuua kohakuti mõningaid mõisteid. Esiteks hingust (qi 氣) võiks seostada intensiivsuste-sfääriga. Mõlemad kujutavad endast kättejõudmise sula-olekut, faasi, mis eelneb vormide väljahangumisele või püsib nende all. Selles osas saaks hiina elutoitmine (yangsheng 養生), keha või meele kultieerimine (xiushen 修身, xiuxin 修心) avada Deleuze’i filosoofiale uusi rakendusalasid. Deleuze pidi tooma mõneti meeleheitlikke näiteid: hullumeelne, skiso, narkar – aga intensiivsusteni saab küündida ehk palju rahulikumalt ja realistlikumalt, olgu selleks qigong, kalligraafia, maalimine, luuletamine, mõtlustamine või miski muu hinguseedendamise viis.

Edasi, mõistel „kulg“ dao 道 on muidugi eri autoritel eri aegadel üksjagu erinev tähendus, aga laias laastus võiks seda võtta Deleuze’i kolmanda ajasünteesi tähenduses: kulg kui puhas Erinevus ja riides Kordus, Erinevuse kordumine ja Korduse erinemine, tsesuur, aja puhas vorm, igavene taastulek, süvik, lõhe – millest kõik väesolevad eristused laiali laotuvad.

Vägi de 德 võiks viidata väesolevale tasandile, diferentsiaalsetele suhetele ja singulaarsetele punktidele. Hiinlased muidugi ei rääkinud sellistes kaasaegsetes matemaatikaterminites, vaid nad kasutasid sõnu „imepisike“ (wei 微, ji 幾) jms. Song-filosoofia terminites oleks see „soonestik“ – asjade väesolev liigendus.

Meelel xin 心 on palju erinevaid tähendusi, aga üks neist võiks olla individuatsiooniväli. See „juurmeel“ (benxin 本心) või „heameel“ (liangxin 良心) on miski, mis erineb persoonidele, ma-mina käesolevatele struktuuridele, „heale“ ja „halvale“. Meele juur on muidugi tossamas põhjatuses, kulus, kirgashämaras. Ja nagu Deleuze'i leibnizlik indiviid mähib endasse kõiki teisi, samamoodi on ka hiina süvameeles mähitud kõik asjad (Mengzi Song-aja kulgemisõpetlaste tõlgenduses: "kõik asjad on minus olemas", wanwu beiyu wo 萬物備於我).

Hingus oleks intensiivsused, aegruumsed dünamismid, nagu ütlesime.

Kuju xing 形või asi wu 物 oleks käesolevad olendid ja olukorrad, asjade seisud.

Muidugi pole asi nüüd selles, et ehitada selline korrelatsioonistik ja öelda: näe, see on see! see vastab sellele! Nagu me ütlesime, on tegemist ühitamatute asjadega. Aga meile tundub, et nad viljastavad teineteist, intensiivistavad, sulatavad üles vastastikuseid klompe ja enesestmõistetavusi. Meie kõrvus tekib igatahes resonants, võimendus, vunk.