Yan Hui istuv unistamine, Zhuangzi 6. peatükist

Yan Hui ütles: “Hui[1] on edusamme teinud.”

Zhongni [st. Konfutsius] küsis: “Mida sa silmas pead?”

Yan Hui: “Ma olen unustanud inimlikkuse ja kohasuse.”

Zhongni: “Väga hea, aga see pole veel kõik.”

Yan Hui tuli mõne päeva pärast tagasi ja ütles: “Hui on edusamme teinud.”

Zhongni: “Mida sa silmas pead?”

Yan Hui: “Hui unustas kombed ja muusika.”

Zhongni: “Väga hea, aga see pole veel kõik.”

Yan Hui tuli mõne päeva pärast tagasi ja ütles: “Hui on edusamme teinud.”

Zhongni: “Mida sa silmas pead?”

Yan Hui: “Hui istub ja unustab.”

Zhongni muutus rahutuks ja küsis: “Mida tähendab “istumine ja unustamine”?”

Yan Hui: “Heidad ära jäsemed ja rümba

 saadad minema tarkuse ja teadmise

 hülgad kuju ja jätad mõtted

 ühined suure läbistuvusega

 see ongi istumine ja unustamine.”

Zhongni selle peale: “Kui sa ühined, siis pole sul eelistusi

 kui sa muutud, siis pole sul püsi.

 Sa oled tõepoolest väärikas.

Qiu [st. Konfutsius] palub, et ta võiks su õpilaseks hakata.”

顏回曰：“回益矣。”

仲尼曰：“何謂也？”

曰：“回忘仁義矣。”

曰：“可矣，猶未也。”

他日復見，曰：“回益矣。”

曰：“何謂也？”

曰：“回忘禮樂矣。”

曰：“可矣，猶未也。”

他日復見，曰：“回益矣。”

曰：“何謂也？”

曰：“回坐忘矣。”

仲尼蹴然曰：“何謂坐忘？”

顏回曰：“墮肢體，黜聰明，離形去知，同於大通，此謂坐忘。”

仲尼曰：“同則無好也，化則無常也。而果其賢乎！丘也請從而後也。”

Zhuangzi 1986: 19 (19/6/89-93)

---

[1] Yan Hui räägib muidugi iseenast, nii et loomulikum oleks tõlkida “Ma olen edusamme teinud”. Samas need edusammud just nimelt seisnevad selle “ma” murendamises.