Jin Yuelin’i “Arutlus kulgemisest”

Teoses “Arutlus kulgemisest” (Jin 2010) esitab Jin Yuelin algupärase ontoloogia, kus on koos mõjutused nii Hiina kui Lääne pärimusest. Vormiliselt on tekst esitatud rea propositsioonidena, mille vahel on seletused. Selles osas on ta ilmselt saanud inspiratsiooni Wittgensteinilt (1889-1951), kelle “Tractatus” ongi esitatud propositsioonidejadana, ja eriti Spinozalt (1632-1677), kelle “Eetika” on esitatud propositsioonide, tõestuste ja seletustena, “geomeetrilisel viisil” nagu Eukleidese “Elemendid”[1]. Sellest vormist aga ei tasu ennast eksitada lasta; see on lihtsalt üks filosoofiline vorm teiste seas ja ei maksa arvata, et sedasorti vormis teosed oleksid filosoofiliselt kuidagi täpsemad või tähtsamad kui mõnes teises vormis teosed (näiteks “Zhuangzi” või Nietzsche “Nõnda kõneles Zarathustra”).

Teos on jagatav järmiselt:

1.     Kulg (1. osa)

2.     Teostumine: võimalikkus ja indiviid (2. ja 3. osa)

3.     Universaal ja partikulaar (4. ja 5. osa)

4.     Indiviidi käekäik (6. ja 7. osa)

5.     Kulgemiskultiveerimine (8. osa)

1. Kulg

Kõne all on kulg, aga kulgemisest enesest (nagu ikka millestki “absoluutsest”) rääkimine on problemaatiline ja mingis mõttes võimatu. Seepärast käib suurem osa jutust enamasti abimõistete kaudu. Nõnda ütlebki Jin kohe teksti alguses, et “kulg on vorm, võime” (道是式－能, 1.1). Alates Song ajastu kulgemisõpetusest on põhilisteks abimõisteteks olnud eeskätt “soonestik” (li 理) ja “hingus” (qi 氣). Jin Yuelin kasutab nende asemel mõisteid “vorm” (shi 式) ja “võime” (neng能), mis on nende teatavaks analoogiks (ehkki me veel täpsustame seda). Mitmes ingliskeelses allikas tõlgitakse Jin’i võimet aineks või aineseks (matter, stuff). See on ilmselt nii sellepärast, et “vormi” traditsiooniline paariline Lääne metafüüsikas on Aristotelesest peale olnud “aine”. Ometi on see eksitav tõlge, sest neng 能 tähendab “võima, suutma” ning see kätkeb Jin’il aktiivsust (võime, võimine, suutmine nõuab mingit omaalgatust, seesmist aktiivsust), samas kui aristotellik aine on passiivne.[2]

Tegelikult on eksitus juba veelgi varasem, sest ka shi式ei ole oma tähenduselt sama, mis aristotellik vorm (morphē, eidos, ld. k. forma), mis on seotud eeskätt nähtava kujuga, ruumiliste piirjoontega. Sellele ideele oleks lähemal hiina mõiste xing 形. Shi tähendab küll ka kuju, aga samas ka eeskuju, standardit, vormelit, tegumoodi, rituaali (nt ‘avatseremoonia’ kaimushi 開幕式) jms. See pole nii otseselt seotud visuaalsuse ja väliskujuga kui morphē/forma ning Jin Yuelin’il on ta tähenduse poolest lähemal “soonestiku” mõistele. 1.7 juures seletab Jin Yuelin eksplitsiitselt, et ta “ei julge öelda” (buganshuo 不敢說), et tema vormi ja võime mõisted oleksid samad, mis Zhu Xi soonestik ja hingus või Aristotelese vorm ja aine.

Jin Yuelin ütleb, et sai võime-mõiste (budismiuurija) Zhou Shujia 周叔迦 (1899-1970) käest ning et see ühendab endas hinguse-mõiste häid külgi, väldib ainese (zhi 質) halbu külgi ning et seda saab ühendada võimalikkuse-mõistega (可能).

Kulgemise-seletust alustabki Jin Yuelin võimega: (1) kõigepealt ta ütleb, et kulg on vorm ja võime ning seejärel kinnitab, et võime (neng能) on olemas, kuulub olemasolu-ritta, on väljunud eimiskist (selle kohta vt. veel lõpuosast). (2) Järgmise sammuna kinnitab ta, et on olemas võimalikkus (可能) ehk sõna-sõnalt see, et “saab võida/suuta”. Võime on aktuaalne, praegu asetleidev, aga võimalikkus sisaldab kõike seda, mis “saab” olla võimeline, aktuaalne – Lääne vasted neile oleksid potentsiaalsus (kr. k. dynamis) ja aktuaalsus (kr. k. energeia).

(3) Kolmanda sammuna räägib Jin Yuelin vormist (shi 式) ja ütleb, et see on kõikide võimalikkuste kogum: “Vorm on võimalikkus, mis distributiivselt sisaldab kõiki võimalikkusi” (式是析取地無所不包的可能, 1.5). S.t vorm on kõik võimalikkused kokku ilma neid segi ajamata, üheks massiks sulatamata.

Punktis 1.7 ütleb Jin Yuelin: “Pole võimeta vormi ega vormita võimet” (無無能的式，無無式的能). Ja 2.4: “Ei ole teostumatuid võimalikkusi” (無不可以現實的可能), mis ütleb sedasama, kuivõrd vorm on koondvõimalikkus ning võime on suunatud teostusele. See tähendab, et Jin Yuelin ei tunnista võimalikkusi, mis oleksid põhimõtteliselt teostumatud. Kandiline ring või ümmargune ruut pole võimalikkused, vaid flatus vocis, pelgad sõnad.[3] Mingid võimed võivad jääda küll lõputult aktualiseerumata, nagu ta ütleb punktis 1.6: “On alatasa mitteteostuvaid võimalikkusi” (有老不現實的可能). Siin paistab välja see, et võime ja võimalikkuse eristamine on üksjagu kahtlane. Mis vahet on võimalikkusel, mis pole võimalikkus (kuna sisaldab loogilist vastuolu), ja võimalikkusel, mis jääb igavesti teostumata (kuna empiiriliselt ei leia aset)? Kas see mitte ei reifitseeri, asjasta loogikat – justkui sellel oleks mingi maailmatagune omaolu? Ehkki väide, et pole teostumatuid võimalikkusi, võiks osutada ka teises suunas, nagu Spinozal: just nimelt, et pole mingit eraldi ja endas olevate võimalikkuste maailma teostunud maailmast lahus. Spinoza sõnastuses kõlab see nii, et Jumala aru pole suurem kui ta tahe, s.t ei ole nii, et Jumal valiks meie maailma paljude teiste võimalike seast (s.t et ta suudaks kujutleda rohkem kui teostada – see oleks ju nõrkus!), vaid et Jumala aru ja tahe on täpselt ühesuured. Osundatud Jin Yuelin’i väidet saaks tõlgendada samas liinis: võimalikkused pole suuremad kui võimed. Kõik pole küll praegu teostunud ning hulk uusi asju saab ajapikku olema võimalikud, aga mis ei saa teostuda, see pole päriselt võimalik, päris võimalikkus.

Vorm ja võime on kulgemise aspektid; nendes kummaski pole tekkimist ega hävimist, uut ega vana, kasvamist ega kahanemist (1.8-9). Nad pole olevad asjad ja seepärast “ei saa neid nimetada eksisteerivaks” (無所謂存在, 1.10), neil pole lõppu ega algust, kumbki neist pole teisest varasem või hilisem (1.11-12).

Samas saab neid eristada. Vorm on ühene (kõigi võimalikkuste kogum) ja juba määratluse järgi ei saa selles olla seesmust-välisust (hõlmab kõiki võimalikkusi; 1.13 ja 15). Võime seevastu on paljune(v), temas on väljumine ja sisenemine (1.14 ja 16). Hiina filosoofia traditsioonilises sõnavaras tähendab “väljumine” kujuomandamist ja “sisenemine” hävimist, deindividualiseerumist. Vorm on paigal ja võime liigub (1.17), “vorm on kõva, võime pehme; vorm on yang, võime on yin; vorm on patentne, võime on latentne” (式剛而能柔，式陽而能陰，式顯而能晦, 1.18). Võime on latentne, varjatud selles mõttes, et me näeme ainult võime kehastusi, kalgendusi, samas kui see energia, mille varal asjad püsivad, jääb nähtamatuks.

Kui kulgemisest rääkida, siis see avaldub vormi ja võime kaudu, ent pole neile taandatav (1.19 ja 20), vaid transtsendeerub nii vormi kui võime duaalsustest, jääb teispoole liikumist-paigalseisu, kõvadust-pehmust, patentsust-latentsust, seesmust-välisust, väljumist-sisenemist.

2. Teostumine: võimalikkus ja indiviid

Pisut me juba ennetasime võimalikkuse-käsitlust (“ei ole teostumatuid võimalikkusi”, 2.4). Põhiline on siin see, kuidas ta poogib Hiina kosmoloogia külge Lääne mõisteid. See ongi selle teksti üks saavutusi, et Jin Yuelin teostab omapärase sünteesi loogikamõistetest (universaal, partikulaar, võimalikkus, paratamatus, sattumuslikkus/vahelduvus, alatasasus jt.) ja kosmoloogilistest mõistetest (kulg, indiviid, kehand, rakendus, soonestik, äärmusetus, suur äärmus, segadik jt.). Tema põhiline taotlus näib olevat eeskätt kosmoloogiline ning loogikamõisteid kasutab ta hiina traditsioonilise kosmoloogia täpsustamiseks. Teksti algus ja lõpp viitavad domineerivamalt Hiina pärimusele ja keskpaigas on rohkem Läänest pärit mõisteid ja ideid.

Teostumises (xianshi 現實) eristab Jin Yuelin loogilis-paratamatut ja empiirilist-sattumuslikku. Sealjuures on huvitav asümmeetria, kuna kummagi tasandi positiivne ja negatiivne käik ei anna kõiki permutatsioone. Empiirilis-sattumuslik teostumine võib kas teostuda või mitte, teostuda alati või jääda lõputult teostumata (meie “algselt nõndaolev maailm” 本然世界, 2.30 on just nimelt üks lõputult-alatasa teostuv võimalikkus). Aga seevastu loogilis-paratamatu teostumine on üksnes positiivne – just nimelt, “ei ole teostumatuid võimalikkusi”.

Kui võimalikkus on teostumise lähtekoht, siis indiviid[4] on teostumise sihtkoht. Individueerumise kohta öeldul on mitmeid kokkupuutepunkte Lääne pärimusega (Jin Yuelin pole oma seletustes küll eriti viitamisaldis, aga ta õppis kaua Läänes ja ma pean väga tõenäoliseks, et oli nendest seostest teadlik). Kõigepealt sõnastab ta kokkusobivuse ja ökonoomiaprintsiibi: “Kooskäivad teostumised pole välistuslikud” (現實並行不悖, 3.1) ja “Kooskäivad teostumised pole raiskavad [s.t on ökonoomsed]” (現實並行不費, 3.2.). See sarnaneb Leibnizi “koosvõimalikkuste” (compossibles) ideega. Kui Jumal maailma lõi, siis ta valis teatavad kokkusobiva kimbu tegelikkuseliine, kusjuures lisaks sellele, et nad peavad kokku sobima, valis Jumal oma headuses veel just sellise kimbu, mis oma koostoimes annab kokkuvõttes kõige rikkalikuma maailma (see on lähedane Jin Yuelin’i ökonoomiaprintsiibile, ehkki sõnastuselt võib paista erinev), nii et selles mõttes Jumal lõi “parima võimalikest maailmadest”. Selle üle on palju ironiseeritud, osutades maailma hädadele, mis justkui sellele “parimusele” vastu räägivad – aga Leibnizi järgi pole siin vastuolu, sest arvatavasti kurjus ja hädad kuuluvad n-ö mängu juurde, aga nad jäävad lokaalseks, ja just aitavad kaasa terviku täiuslikkusele (intuitiivselt võime mõelda olukorrale, kus meil puuduvad stiimulid, ärritid, ja me jääme loiuks ega arenda välja oma võimeid).

See, et teostumised sobivad kokku ja on ökonoomsed, annab konkreetsuse (具體), kättejõudnud maailma, aga see ei anna veel individuaalsust. Individualiseerumine nõuab veel kolmandat printsiipi, lahknemist: “Teostumise individueerumine on konkreetsuse lahknemine, rohkenemine (現實底個體化是具體底分解化，多數化), 3.6). Selles võib ehk näha Bergsoni mõju, kelle “Loov evolutsioon” oli teose ilmumisajaks hiina keeles juba 23 aastat olemas olnud ja on väga tõenäoline, et Jin Yuelin oli seda lugenud. Idee tegelikkusest, kestusest kui lahknemisest, rikastumisest, paisumisest, on igatahes midagi väga bergsonlikku. Tõsi küll, see idee on Jin Yuelin’il teise nurga alt. Individueerumine tähendab esiteks seda, et indiviidid ei käi ühes jadas, vaid lahknevad paljudeks, ja teiseks seda, et igas individuatsioonipiirkonnas hõlmatakse või ülevaadatakse mingisuguseid lahknemisi, eristusi. Ja kui on selline sisemise liigendusega üksus, siis on tal ühtlasi ka suhted ümbritsevaga. Esimesi nimetab Jin Yuelin “loomutunnusteks” (性質) ja teisi “suheteks” (關係)[5].

Väga oluline on seegi, et individuatsioon pole staatiline ega saa valmis, vaid käib lakkamatult edasi: “Algselt nõndaolevas maailmas ei ole muutumatuid indiviide” (本然世界無不變的個體, 3.13). Ometi on indiviidil mingil moel võimalik oma võimalikkus täielikult teostada, nii et ta ammutab oma loomuse põhjani (盡性) ja jõuab kulgemiseni. Selle juurde tuleb Jin tagasi teose viimases osas.

3. Universaalid ja partikulaarid

Universaalidele ja partikulaaridele on pühendatud teksti 4. ja 5. osa. Teksti lõpus samastab Jin Yuelin neid vastavalt soonestiku ja kalduvustega. Universaalidel on tasandid (層), järgud (次), aspektid (方面); universaali aspektidel on omakorda oma lineaarne teostumiskord, aga mitmesugused suunad. Kuna Jin Yuelin ütleb, et universaal avaldub indiviididena, siis me näeme, et tema loogikat tuleb mõista laias tähenduses protsesside loogikana ja sellel ei näi olevat palju ühist Euroopa keskaegse universaalideküsimusega. Pigem saraneb see Hegeli ettevõtmisega, ehkki hoopis teisel kombel.

Partikulaar on seotud kättejõudmise, teostumise, individualiseerumisega (need on sünonüümsed) ja seekaudu aegruumiga – või isegi “aegruumsete dünamismidega”, kui kasutada Deleuze’i väljendit. “Teostuv aegruum on individualiseerumise aeg, ruum” (現實的時空是個體化的時－空, 5.1. Jin Yuelin räägib kättejõudmise, individualiseerumise geneetilistest lähtekohtadest, mida ta kutsub ajapinnaks (時面) ja ruumijooneks (空線), mis on minimaalsed aja- ja ruumivahemikud, aja ja ruumi diferentsiaalid, ajalise või ruumilise kahandamise viimane piir. Need pealtnäha paradoksaalsed mõisted (kuna tavaliselt hoopis aeg seostub joonega ja ruum pinna või mahuga) tulevad sellest, et kui me kahandame aja minimaalseks, siis jääb meile “ilma ajalise kuhjumiseta ruumitervik” (無時間積量的整個的空間) ja kui me kahandame ruumi minimaalseks, siis jääb meile “ilma ruumilise kuhjumiseta ajatervik” (無空間積量的整個的時間). Ajas on lõputult palju ajapindu ja ruumis lõputult palju ruumijooni. Ajapinna ja ruumijoone lõikumispunkt on aegruumi punkt, mis määratleb suhtelise mineviku ja tuleviku ning ruumisuunad. Sealjuures välisruum on määratud sellena, milles “asutakse” (jū 居) ja siseruum sellena, mida “haaratakse” (jù 據). Siseruum on ses mõttes ajaline, kuna just ajapind on see, mis haarab: “Iga ajapind haarab, aga ei asu, möödub ega pöördu tagasi. Iga ruumijoon asub ega haara, ei möödu ega saabu. Iga aja- ja ruumipunkt möödub ega pöördu tagasi ning samas asub ega haara” (任何時面據而不居，往而不反，任何空線居而不據，不往不來，任何時點－空點往而不反又居而不據, 5.11). Ajapinda, ruumijoont ning aegruumipunkte nimetab Jin Yuelin partikulaari piirideks (5.15) ning partikulaari kättejõudmine ehk individueerumine tähendab aegruumilist positsioneerimist (位置化, 5.16).

4. Indiviidide käekäik

Seejärel liigub Jin Yuelin 6. ja 7. osas üksikasjalikumalt indiviidide käekäigu juurde. 6. osa kannab pealkirja “Indiviidide muutumised ja liikumised” (個體底變動). Indiviidi ajalugu on mingi partikulaarse liitse võimalikkuse teostumine. Üks võimalikkus määratleb mingi seosestiku, mille sees toimuvad “väikesed muutused”; kogu võimalikkuseseosestiku vahetamine määratleb “suure muutuse” (6.3-4). Sealjuures indiviid igal juhul muutub, olgu vähem või rohkem ning indiviid ise tekib ja hävib. Tekkimise ja hävimisega (shengmie 生灭) toob Jin Yuelin sisse budistlikud mõisted (ehkki ta otsesõnu ise budismile seal ei viita), kus olendite tekkimine-hävimine määratleb sansaara-ilma. Budistlik (jällegi sellele viitamata) on ka Jin Yuelin’i idee, et absoluutses mõttes (“kulgemise seisukohalt”) on tekkimine alguseta ja lõputa, aga indiviidi seisukohalt pole – budistlikult öeldes – sansaaral algust, küll aga on sellel lõpp, ehk Jin Yuelin’i sõnadega: “Partikulariseeruva indiviidivälja seisukohalt ei ole kõige esmasemat tekkimise tekkimist, aga on kõige viimne hävimise hävimine” (自特殊化的個體界而言之，無最前的生生，有最後的灭灭, 6.25). Ta lisab veel (6.27), et “faktide” seisukohalt ehk ilmselt objektiivselt võttes ei ole esmast algust ega viimset lõppu.

7. osas “Otsustamatus ja kindlaksmääratus” jätkub indiviidi käekäigu uurimine. Otsustamatus on see, kui võime vaagub teostumise piiril. Kindlaksmääratus on see, et võime suudab teostuda ehk saab üle selle piiri ja moodustab mingi jada ehk “arvu”. Jin Yuelin ütleb veel, et “üht- või teistsugused teostumised on otsustamatuses sobivad (適然) ja kindlaksmääratuses muidugid (當然)” (現實之如此如彼均幾所適然數所當然, 7.12). Kummastki räägib ta omakorda kahel tasandil, läbistuvamal ja kõrvutuvamal ehk soonestiku ja kalduvuste tasandil (ta toob propositsioonidesse need mõisted esmakordselt alles siin) ehk võimalikkuse ja partikulaari/individualiseerumise tasandil. Peale selle kaasab Jin Yuelin siin veel teisigi hiina pärimuslikke mõisteid nagu saatus (ming 命) ja kasvamise-küpsekssaamise-hääbumine-hävimise tsükkel. Lisaks kaasab ta ka lääne pärimuse mõisteid nagu vahend ja eesmärk, tunnetus ja tahe ning käsitluse, mille järgi “vahendite vahel on kokkupõrked ja lepitused” (手段與手段之間有沖突，有調和) ning “eesmärkide vahel on kokkupõrked, lepitused ja vastuolud” (目標與目標之間有沖突，有調和，有矛盾, 7.22).[6] Jin Yuelin räägib ka “absoluutsest eesmärgist” – mille teostaja on ilmselt nagu budistlik virgunu või konfutsiaanlik õnnis –, mis tähendab seda, et nii otsustamatus kui kindlaksmääratus lõpevad ning see täiuslik inimene on vaba nii juhuse kui paratamatuse meelevalla alt.

5. Kulgemiskultiveerimine  

Teksti lõpuosa on jällegi “hiinalikum” ja Jin Yuelin toob just siin sisse hulga traditsioonilisi hiina mõisteid. Siin ta ütleb, et kogu teostumise ehk kättejõudmise lähtekohaks on “segadik” (hundun 混沌), mis on samastatav “äärmusetusega” (wuji 無極), 8.3: “Kui rääkida äärmusetuse eimiskimisest, siis ta on segadik” (無極為無，就其為無而言之，無極為混沌). Kui äärmusest hakata rääkima positiivsetes terminites – ja esimesena tulevad siin mängu noodsamad alguses väljakäidud vorm ja võime –, siis saab traditsioonilise lausega ütelda, et “äärmusetus on suur äärmus” (taiji 太極): “Asudes vormis, lähtudes võimest – äärmusetus on suur äärmus” (居式由能，無極而太極, 8.18). See traditsiooniline lause sai kuulsaks Song ajastu mõtleja Zhou Dunyi (1017-1073) “Suure äärmuse joonise seletuse” kaudu, mis Zhu Xi (1130-1300) kommentaaride toel sai sajandeid seejärel domineerinud kulgemisõpetuse üheks kõige olulisemaks teesiks. Sellega lõimiti konfutsiaanlikku diskursusse taoistlikku temaatikat.

Äärmusetust ja suurt äärmust seostab Jin Yuelin ka vastavalt võime ja vormiga, neid siiski samastamata (nad on võimele ja vormile “lähedased”), kuivõrd vorm ja võime on ikkagi suuremad, hõlmavamad mõisted. Traditsioonilise kulgemisõpetusliku ontoloogia järgi sisaldab suur äärmus kõiki soonestikke (理), mis on kõikide asjade väesolevad liigendused ning need liigendused jõuavad kätte mööda kalduvusi (勢). See üldine skeem jääb samaks, aga esiteks on Jin Yuelin eelnevalt haakinud nende külge loogikamõisteid ja teiseks sisse toonud (osalt nondesamade loogikamõistete kaudu) hulga täpsustusi ja modaalsusi. Nüüd tagantärgi me saame teada, et universaalid on seotud soonestikuga ja partikulaarid kalduvustega: “Universaalide vahekorrad on soonestik, partikulaaride tekkimine-hävimine on kalduvus” (共相底關聯為理，殊相底生灭為勢, 8.5). Äärmusetus on kättejõudmiseelne olukord: “Äärmusetus on see, kui soonestik pole veel avaldunud ja kui kalduvus pole veel vallandunud” (無極為理之未顯，勢之未髮, 8.6).

Teostumine jõuab kätte indiviididena. Selle käigus avalduv soonestik ehk universaal moodustab indiviidi loomuse (性) ning vallanduv kalduvus moodustab fundamentaalse enese-tunde (情). Loomus ja tunne seostuvad nagu kehand ja rakendus, läbistuv ja kõrvutuv. Kuid nüüd: “Tunne püüab ammendada loomust, rakendus püüab saavutada kehandit, aga kalduvus tugineb naasmisele” (情求盡性，用求得體，而勢有所依歸). Siin on nüüd tegemist individuatsiooniprotsessi uue aspektiga, mis liigub n-ö “ülesvoolu”, tundelt loomusele, rakenduselt kehandile ja kalduvuselt soonestikule. Sealjuures viimane paar on kahest esimesest erinev: “Kui tunne püüab ammendada loomust ja rakendus saavutada kehandit, siis selles on pärilisust ja vastalisust” (情求盡性也，用求得體也，有順有逆, 8.10), aga “kalduvus on alati õigeaegne” (勢無已時, 8.11). N-ö omateadvuslik tunnete absorbeerimine loomusse ja rakenduse tõstmine kehandisse (püüda olla olendina kulgemisega adekvaatne) jääb puudulikuks, siin on vältimatult pärilisi ja vastalisi tegureid. Aga kättejõudmine ise, mis lähtub puhtpositiivsest võimalikkuse teostumisest, on alati kohane, õigeaegne. Kui nüüd liikuda teispoole pärilisusi ja vastalisusi selle protsessi enese juurde, mille peale nad rakenduvad, ehk indiviidi “muutumise ja liikumise” juurde, ehk kui see “muutumine ja liikumine” saavad ses mõttes maksimaalseks, siis sellega kalduvus naaseb soonestikku ja “kui kalduvus naaseb soonestikku, siis on pärilisus ammendatud ja vastalisus katkestatud” (勢歸於理，則盡順絕逆, 8.12). See nüüd viitabki tollele oma loomuse täielikule teostamisele, millele me eespool vihjasime. Nagu me näeme, ei tähenda see mingi ideaalse vormi saavutamist ja muutumise lõppemist, vaid vastupidi (ja selles osas on Jin’ile kõige lähemal Zhuangzi paatos), justkui samastumist muutumise enesega, tollesama eristumise ja lahknemise enesega, mida individuatsioon endast kujutab. Pärilisuse ja vastalisuse lakkamine on ka budismihõnguline, nagu nirvaanasse vaibumine.

Kirjandust

Bo, Chen. “Justification of Induction: Russell and Jin Yuelin. A Comparative Study”. – History and Philosophy of Logic, 2012, vol 33, nr 4, lk 353-378.

Jin 1995 = 金岳霖。金岳霖文集。4. 卷 。蘭州：甘肅人民出版社。

Jin 2010 = 金岳霖。论道。北京：中国人民大学出版社。

Zinda, Yvonne Schulz. Jin Yuelin's Ontology: Perspectives on the Problem of Induction. Leiden: Brill, 2012.

---

[1] Spinoza terminites öeldes on Jin’i tekstis ainult propositsioonid ja seletused.

[2] Aristotelesel vorm on aktiivne ja aine passiivne. Seda võib mõelda vaim-keha eristuse kaudu: sellises ettekujutuses on inimesel vaim või hing see, mis on aktiivne ja annab vormi ja suuna kehale kui muidu täiesti inertsele ainekogumile, mis iseenesest laiali laguneks.

[3] Samas 1.4 seletuses ta ütleb, et näiteks üliinimene, dinosaurus, ülemaailmne vabariik ja meistermõõkleja on võimalikkused, kuna nad ei sisalda loogilist vastuolu, ehkki neid empiiriliselt pole olemas.

[4] Siin me näeme, kuidas selleks ajaks, 1940-ndaks aastaks oli Lääne mõju piisavalt läbi töötatud, et indiviidist sai rääkida probleemivabalt, sellal kui traditsioonilises hiina filosoofias on indiviid olnud valdavalt kahtlane ja seotud “erameelsusega”, ja sellal kui esimesed hiina modernistid 19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses redutseerivalt ja naiivselt ülistasid indiviidi – eesmärgiga emantsipeerida teda rusuva ühiskondliku surve (tavad, suguvõsasuhted, rituaalid jne) alt.

[5] Allpool on juttu ka “vahekordadest” (關聯), mis tavakeeles on lähedase tähendusega. Ma pole leidnud, et Jin neid eksplitsiitselt eristaks, aga tundub, et “vahekorrad” käivad pigem võimalikkuse juurde ja asuvad läbistuvamal tasandil ning “suhted” pigem partikulaaride ja indiviidide juurde ja asuvad kõrvutuvamal tasandil.

[6] Need on tal võib-olla hegellikud järellainetused.

Jin Yuelin

Jin Yuelin. “Kulgemiskäsitlus” (1940)

金岳霖《論道》

[Tekst on esitatud propositsioonide ja nende seletustena. Tõlkisin ära propositsioonid. Ma pole kogu seletusteosa läbi lugenud ja küllap on midagi läinud ka valesti. Pesuehtne mustand, muidugi.]

1.      Kulg, vorm-võime (道，式－能)

1.1.  Kulg on vorm, võime (道是式－能)

1.2.  Kulgemisel on olemasolu, mida kutsutakse vormiks ja võimeks (道有“有”，曰式曰能)

1.3.  On olemas võime (有能)

1.4.  On olemas võimalikkus (有可能)

1.5.  On olemas vorm. Vorm on võimalikkus, mis distributiivselt sisaldab kõiki võimalikkusi (有式，而式是析取地無所不包的可能)

1.6.  Kulgemises pole eimiskit (道無“無”).

1.7.  Pole võimeta vormi ega vormita võimet (無無能的式，無無式的能)

1.8.  Võimes pole tekkimist-hävimist, uut-vana, lisandumist-kahanemist (能無生滅無新舊，無加減)

1.9.  Vormis pole tekkimist-hävimist, uut-vana, lisandumist-kahanemist (式無生滅無新舊，無加減)

1.10.      Vormi ja võimet ei saa nimetada eksisteerivaks (式或能無所謂存在)

1.11.      Vormil ja võimel pole lõppu ega algust (式或能無終始)

1.12.      Vormi ega võimet ei saa nimetada üht varasemaks, teist hilisemaks (式與能無所謂孰先孰後)

1.13.      Vorm pole kahene (式無二)

1.14.      Võime pole ühetine (能不一)

1.15.      Vormil pole sisemust ega välisust (式無內外)

1.16.      Võimel on väljumine-sisenemine (能有出入)[1]

1.17.      Vorm on alati liikumatu/vagur, võime alati liigub (式常靜，能常動)

1.18.      Vorm on kõva, võime pehme; vorm on yang, võime on yin; vorm on patentne, võime on latentne (式剛而能柔，式陽而能陰，式顯而能晦)

1.19.      Kulg pole vorm (道非式)

1.20.      Kulg pole võime (道非能)

1.21.      Kulul pole tekkimist-hävimist, uut-vana, kasvamist-kahanemist, lõppu-algust ja tema kohta ei saa öelda, et ta eksisteeriks (道無生滅，無新舊，無加減，無終始，無所謂存在)

1.22.      Kulg pole kahene ja tal pole ka seesmust-välisust (道無二，亦無內外)

1.23.      Kulul pole liikumist-paigalseisu, kõvadust-pehmust, yin-yangi, patentsust-latentsust (道無動靜，無剛柔，無陰陽，無顯晦)

1.24.      Kulg ei välju ega sisene (道無出入)

1.25.      Võime väljudes teeb kulgu ja sisenedes teeb kulgu (能出為道，入為道)

1.26.      Kõik, millel on vorm ja mis lähtub võimest, teeb kulgu (居式由能莫不為道)

2.      Võimalikkuse teostumine (可能底現實)

2.1.  Võimalikkuse teostumine ongi võimalikkuse võime (可能之現實即可能之有能).

2.2.  On võimalikkust, mis ei saa mitte teostuda (有不可以不現實的可能).

2.3.  Teostumine on võimalikkuse teostumine (現實是一現實的可能)

2.4.  Ei ole teostumatuid võimalikkusi (無不可以現實的可能).

2.5.  On alatasa teostuvaid võimalikkusi (有老是現實的可能)

2.6.  On alatasa mitte teostuvaid võimalikkusi (有老不現實的可能)

2.7.  Veel mitteteostunud võimalikkus on võimalikkus (未現實的可能是可能)

2.8.  Peale vormi on teostunud võimalikkusi (除式外有現實的可能)

2.9.  On mitteteostunud võimalikkusi (有未現實的可能)

2.10.      Ükski teostunud võimalikkus pole alatasa mitteteostuv (所有現實的可能不都老是現實的)

2.11.      Mitte kõik mitteteostunud võimalikkused pole alatasa mitteteostuvad (所有未現實的可能不都老是不現實的)

2.12.      On vaheldumisi teostuvaid võimalikkusi (有輪轉現實的可能)

2.13.      Muundumine on teostunud võimalikkus (變是一現實的可能)

2.14.      Mittemuundumine on teostunud võimalikkus (不變是一現實的可能)

2.15.      Teostunud võimalikkuse teostumine ei käi enne mitteteostunud võimalikkuse teostumist; mitteteostunud võimalikkuse teostumine ei tule pärast teostunud võimalikkuse teostumist (現實的可能底現實先於未現實的可能底現實，而未現實的可能底現實後於現實的可能底現實)

2.16.      Vahelduvalt [sattumuslikult] teostuvates võimalikkustes on järgnevus

2.17.      Järgnevus on teostuv võimalikkus.

2.18.       Alatasa mitteteostuva võimalikkuse teostumisel on kas algus või lõpp.

2.19.      Lõpp ja algus on mõlemad teostuv võimalikkus.

2.20.      Teostuva võimalikkuse lõpul ja algusel on järgnevus.

2.21.      Teostuva võimalikkuse lõpu ja alguse järgnevusel on järjekord.

2.22.      Aeg on teostuv võimalikkus.

2.23.      Samaaegne teostumine on üks teostuv võimalikkus.

2.24.      Teostuv võimalikkus tähendab samaaegselt võimalikkuse tühjenemist.

2.25.      Võimalikkuse teostumisel on sellega seotud teostuvaid võimalikkusi.

2.26.      Võimalikkuse teostumisel on sellega seotud mitteteostuvaid võimalikkusi.

2.27.      Alatasa teostuv võimalikkus hõlmab võimalikkusi, mis ei teostu alatasa, kuid siiski teostuvad; võimalikkused, mis pole alatasa teostunud, aga mis teostuvad, on hõlmatud alatasa teostuvasse võimalikkusse.

2.28.      Kui esimesena teostunud võimalikkus sisaldab võimalikkust, mis teostub teisena ning teisena teostunud võimalikkus sisaldub esimensena teostunud võimalikkuses, siis esimesena teostunud võimalikkus on suurem kui teisena teostunu ning teisena teostunud võimalikkus on väiksem kui esimesena teostunu.[2] Vastavalt on suur ja väike teostumise võimalikkused.

2.29.      Kui kaks teostunud võimalikkust sisaldavad teineteist, siis on nad võrdsed. Võrdsus on teostumise võimalikkus.

2.30.      Algselt nõndaolev maailm (本然世界) on alatasa teostuv "teostumine".

3.      Teostumise individueerumine (現實底個體化)

3.1.  Kooskäivad teostumised pole välistuslikud (現實並行不悖)

3.2.  Kooskäivad teostumised pole raiskavad [on ökonoomsed] (現實並行不費)

3.3.  Teostumise konkretiseerumine tähendab seda, et mitmetel võimalikkustel on üks ja seesama võime.

3.4.  Teostumiste konkretiseerumine teeb nii, et teostumised käivad koos ega välista üksteist.

3.5.  Konkreetsus on teostunud võimalikkus (具體是一現實的可能).

3.6.  Teostumise individueerumine on konkreetsuse lahknemine, rohkenemine (分解化，多數化)

3.7.  Teostumise individueerumine teeb nii, et teostumised käivad koos ega raiska [et kooskäivad teostumised pole ebaökonoomsed].

3.8.  Individueerumine on teostunud võimalikkus.

3.9.  Universaal on individueerumise võimalikkus; partikulaar on individueerumise võimalikkuse iga indiviid.

3.10.      Eritletult indiviidil avalduvad universaalid on teostuvad loomutunnused (分別地表現於個體的共相是現實的性質)

3.11.      Ühendatult rohkem kui ühel indiviidil avalduvad universaalid on teostuvad suhted (聯合地表現於一個以上的個體的共相是現實的關係)

3.12.      Iga indiviidi ajalugu on võimalik tänu selles indiviidis toimuvale vahelduvale ja jätkuvale teostumisele.

3.13.      Algselt nõndaolevas maailmas ei ole muutumatuid indiviide (本然世界無不變的個體).

3.14.      Iga indiviidi kõik ajalised seosed on universaalid.

3.15.      Kui ühes ajas t on esimese indiviidi võime teise indiviidi võime ja teise indiviidi võime ühes osas ei ole esimese indiviidi võime, siis esimene indiviid sisaldub teises ja teine indiviid sisaldab esimest.

3.16.      Kui esimene indiviid suudab sisaldada teist indiviidi, siis esimese indiviidi sisaldavus on teise omast suurem.

3.17.      Algse nõndaoleva maailma sisaldavus mingil ajal on selle aja ruum.

3.18.      Üheski lõplikus ajaühikus pole ükski indiviid nii väike, et tal poleks seesmust ega nii suur, et tal poleks välisust.

3.19.      Iga indiviidi kõik ruumilised suhted on universaalid.

3.20.      Iga indiviidi kõik pinnasuhted (面積上的關係) on universaalid.

3.21.      Kõigil sisaldavuse ja pinnalaotuse suurustel on kord (容量於面積底大小都有秩序)

3.22.      Realiseerunud võimalikkusega indiviidi loomuse põhjani ammutamine (盡性) tähendab, et need indiviidid on jõudnud selle teostunud võimalikkuse kuluni.

3.23.      Kõik indiviidid mõjutavad üksteist. Loomutunnuste (性質) põhjal rääkides võstab iga indiviid osa [sama] indiviidi mõjust. Seoste (關係) põhjal rääkides võstab iga indiviid mistahes [teiste] indiviidide mõju.

3.24.      Iga indiviid peegeldab kogu algset nõndaolevat maailma.

3.25.      Universaalide seosed peituvad (潛寓) indiviidiilmas.

4.      Universaalide vahekorrad (共相底關聯)

4.1.  Võimalikkuse vahekordades on võimalikke vahekordi (可能底關聯有可能底關聯)[3].

4.2.  Võimalikkuse vahekordades on paratamatuid vahekordi; paratamatud vahekorrad aga on loogika.

4.3.  Paratamatute vahel on paratamatud vahekorrad, ja nende vahekordade kohta on mitmesuguseid loogilisi kordi (秩序).

4.4.  Loogika kord on lineaarne (直線式).

4.5.  Loogika korral ei ole kindlat alguskohta ja tal on erinevaid suundi.

4.6.  Loogika kord ei saa võtta suvalist elementi alguskohaks ega liikuda suvalises suunas.

4.7.  Loogika kord saab küll olla sõltumatu universaalsetest vahekordadest, aga ta ei saa olla sõltumatu võimalikkuste vahekordadest.

4.8.  Universaalide vahekordades on võimalikkuse vahekordi.

4.9.  Universaalide vahekordades on teostunud vahekordi.

4.10.      Universaalide teostunud vahekorrad avalduvad indiviidides.

4.11.      Indiviidides avalduvatel universaalidel on erinevaid aspekte (方面).

4.12.      Aspektilt erinevad universaalidel on igaühel eraldi omaenda vahekorrad (本身底關聯)

4.13.      Mistahes aspekti vahekord ei saa olla sõltumatu teistest universaali vahekordadest.

4.14.      Mistahes aspekti vahekordadel on loogilised korrad.

4.15.      Iga aspekti kord on lineaarne kord.

4.16.      Mistahes aspekti korral pole kindlaksmääratud alguskohta ja tal on erinevaid suundi.

4.17.      Mistahes aspekti kord ei saa võtta alguskohaks suvalist võimalikkust või universaali, ta ei saa võtta suvalist järjekorda oma suunaks.

4.18.      Ühe ja teise universaali vahekord ei piirdu ühe aspektiga.

4.19.      Edasiliikmisprosessis ei saa ühtki universaali pidada põhiliseks (根本) ega mittepõhiliseks.

4.20.      Universaalide vahekordades on tasandeid ja järke (層次).

4.21.      Universaalide vahekordades on sisemise ja välise eristus.

4.22.      Universaalide (共相) ühisusel (共) on järke (等級).

4.23.      Vastandudes mistahes ajale, pole universaalide võimalikkuste vahekordade kategooriatel teostumisvahekordi, universaalide teostumise vahekorrad ilmutavad veel mitte teostunud vahekordi (相對於任何時間，共相底可能的關聯範疇未現實的關聯，共相底現實的關聯現示未現實的關聯).

4.24.      Universaalide vahekordadel on maksimaalselt sobiv ja mittemuutuv kord.

5.      Aegruum ja partikulaarid

5.1.  Teostuv aegruum on individualiseerumise aegruum.

5.2.  Individualiseeruva aegruumi korras on indiviidid suhtesolijaiks (以個體為關係者).

5.3.  Individueerumise aegruumis saab iga ajavahemikku järk-järgult kahandada. Ajapind on sellise järk-järgulise kahandamisprotsessi viimane piir.  (在個體化的時－空中，任何時間可以漸次小，時面是這漸次縮小程序底極限)

5.4.  Individueerumise aegruumis saab iga ruumivahemikku järk-järgult kahandada. Ruumijoon on sellise järk-järgulise kahandamisprotsessi viimane piir.  (在個體化的時－空中，任何空間可以漸次小，空線是這漸次縮小程序底極限)

5.5.  Ajapind on ilma ajalise kuhjumiseta ruumitervik. Ajas on lõputul hulgal ajapindu.

5.6.  Ruumijoon on ilma ruumilise kuhjumiseta ajatervik. Ruumis on lõputul hulgal ruumijooni.

5.7.  Mistahes ajapinnal on ruumijoonega ainult üks lõikumispunkt (一交叉點), mistahes ruumijoonel on ajapinnaga ainult üks lõikumispunkt. See lõikumispunkt on aja- ja ruumipunkt.

5.8.  Mistahes ajapinnal ja ruumijoonel on ühtmoodi lõputul hulgal aja- ja ruumipunkte.

5.9.  Kui võtta mingi ajavahemik lähtekohaks (單位), siis sellest eespoolne on selle lähtekoha minevik ja sellest tagapoolne on selle lähtekoha tulevik. Kui võtta mingi ruumivahemik lähtekohaks, siis sellest väljaspoolne on ruum, milles see lähtekoht asub (jū 居), ja selle lähtekoha seespoolne on selle lähtekoha poolt haaratu (jù 據).

5.10.      Iga ajapind haarab, aga ei asu, möödub ega pöördu tagasi. Iga ruumijoon asub ega haara, ei möödu ega saabu. Iga aja- ja ruumipunkt möödub ega pöördu tagasi ning samas asub ega haara.

5.11.      Iga ajapind, ruumijoon, aja- ja ruumipunkt on aegruumi korras võrdselt kõige sobivam ja muutumatu positsioon (至當不移的單位).

5.12.      Absoluutse aegruumi absoluutne kord on aja- ja ruumipunktide vahekord.

5.13.      Individueerumise aegruumi kord leiab aset absoluutse aegruumi korra järgi.

5.14.      Partikulaar on teostumise möödumise ja mittetagasipöördumise või asumise ja mitte kõikjalolemise võimalikkus. Partikulaar on teostunud võimalikkus.

5.15.      Ajapind, ruumijoon, aja- ja ruumipunkt on kõik võimalikkused, kõik on partikulaari piirid.

5.16.      Partikulaari individueerumine on individuaalse aegruumi positsioneerimine (位置化).

5.17.      Ajapinna indiviid on indiviidi ajalise partikulariseerumise piir.

5.18.      Ruumi ajaline partikulariseerumine on ruumi ajaline positsioneerimine. Ajapinna ruum on ruumi ajalise partikulariseerumise piir. Koht (地點) on partikulaarne ruum.

5.19.      Ruumijoone ajaline partikulariseerumine on ruumijoone ajaline positsioneerimine. Aja- ja ruumipunkt on ruumijoone ajalise partikulariseerumise piir.

5.20.      Mistahes tervikruumis kahe ajavahemiku vahel on järgnevus ainult absoluutse aja kaudu. Mistahes tervikajas kahe koha vahel on suhted ainult absoluutse ruumi kaudu.

5.21.      Mistahes osaruumis mistahes kahe ajavahemiku vahel ja mistahes osaajas mistahes kahe koha vahel on suhted suhtelise aegruumi kaudu.

5.22.      Indiviid on küll partikulaarne, aga nende partikulariseerumisastmed pole ühesugused.

5.23.      Mistahes indiviidi poolt teostatud võimalikkus on liitne võimalikkus (綜合的可能).

5.24.      Mistahes indiviidi poolt omatud partikulaarsused on liitse võimalikkuse partikulaarsed teostumised.

5.25.      Kui pidada silmas partikulaari muutumist (變更), siis indiviid on sündmus (事體). Kui pidada silmas universaalide lõimimist (統一), siis indiviid on asi (東西).

5.26.      Praegu ehk praegusaeg on juba saabunud, aga mitte veel möödunud teostumine (現在或現代是已來而未往的現實).

5.27.      Eksisteeriv indiviid on praegune indiviid (存在的個體是一現在的個體).

5.28.      Asjategelikkus/faktid on möödunud ja praegused teostumised (事實是已往與現在的現實).

6.      Indiviidide muutumised ja liikumised (個體底變動).

6.1.  Võimalikkuste vahelduvates teostumistes leidub liitseid võimalikkuste partikulaaride vahelduvaid teostumisi.

6.2.  Liitse võimalikkuse partikulaari vahelduv teostumine on indiviidi ajalugu.

6.3.  Indiviidi ajaloos on mitmesuguseid võimalikkuse vahelduvaid teostumisi. Need on selle indiviidi suured muutused.

6.4.  Indiviidi ajaloos on ühe võimalikkuse partikulaarseid vahelduvaid teostumisi. Need on selle indiviidi väikesed muutused.

6.5.  Ei ole muutumatut indiviidi. Suure muutumise seisukohalt on indiviide, kes mingi ajavahemiku sees ei muutu suurelt.

6.6.  Võime seisukohalt pole teostuvas ajas tühikuid (空隙). Ka indiviidi seisukohalt pole teostuvas ajas tühikuid.

6.7.  Ükski indiviid ei saa ära muutuda oma positsiooni absoluutses ajas.

6.8.  “Võime” seisukohalt pole ruumis tühikuid. Ka indiviidi seisukohalt pole ruumis tühikuid.

6.9.  Mistahes indiviid saab ära muuta oma ruumilist positsiooni.

6.10.      Indiviidi ruumilise positsiooni muutumine on selle indiviidi liikumine.

6.11.      Mistahes ajavahemikus on indiviidi teiseksmuutumise koht selle indiviidi suhteline liikumine.

6.12.      Mistahes ajavahemikus on indiviidi positsiooni teiseksmuutumine absoluutses ruumis selle indiviidi absoluutne liikumine.

6.13.      Absoluutse aja järjekorras algselt nõndaolev maailm lakkamatult voolab ühes ja samas absoluutse ruumi positsioonis. See on algselt nõndaoleva maailma liikumine.

6.14.      Mistahes indiviid liigub algselt nõndaoleva maailma liikumise järgi.

6.15.      Pole olemas liikumatut indiviidi; mingis ajavahemikus – kui rääkida korraga suhtelise ja absoluutse liikumise seisukohalt – leidub indiviide, kellel pole kas suhtelist või absoluutset liikumist.  (無不動的個體，在某一時間內，自相對而又兼絕對的動而言之，有不相對動或絕對動的個體)

6.16.      Indiviidi muutumisel ja liikumisel on universaalivahekord.

6.17.      Indiviidide muutumisel ja liikumisel on põhjused ja tagajärjed (因果)

6.18.      Teostumise printsiibid on mistahes teostumise olukorra printsiibid.

6.19.      Kulgemise seisukohalt pole kõige esmasemat põhjust ega kõige viimsemat tagajärge.

6.20.      Kulgemise seisukohalt on igasugune universaalivahekordade alla käiv teostumisolukord vältimatu teostumisolukord.

6.21.      Indiviidi muutumisel ja liikumisel on partikulaarseid tekkimisi-hävimisi, tekkimise tekkimist ja hävimise hävimist (個體底變動有殊相底生灭，有生生，有灭灭).

6.22.      Iga partikulaar tekib ja hävib; tekkimine jätkab tekkimist ja hävimine järgneb hävimisele. Ühe partikulaari tekkimine on ka ühe (või mitme) partikulaari hävimine. Ühe partikulaari hävimine on ka ühe (või mitme) partikulaari tekkimine.

6.23.      Partikulaari piir pole kunagi teostunud. Ühe partikulaari tekkimine ei ole tollesama partikulaari hävimine.

6.24.      Kulgemise seisukohalt ei ole kõige esmasemat tekkimise tekkimist ega kõige viimsemat hävimise hävimist.

6.25.      Partikulariseeruva indiviidivälja seisukohalt ei ole kõige esmasemat tekkimise tekkimist, aga on kõige viimne hävimise hävimine.

6.26.      Partikulaarse indiviidivälja seisukohalt on mistahes aja teostumisolukord juhuslik teostumisolukord.

6.27.      Asjategelikkuse/faktide seisukohalt ei ole kõige esmasemat põhjust, kõige viimsemat tagajärge, kõige esmasemat tekkimise tekkimist ega kõige viimsemat hävimise hävimist.

6.28.      Indiviidi muutumine ja liikumine ühtmoodi asub vormis ja lähtub võimest (居式由能).

7.      Otsustamatus ja kindlaksmääratus (幾與數)

7.1.  Võime, mis on väljumas ja sisenemas, on otsustamatus (能之即出即入謂之幾).[4]

7.2.  On soonestiku-otsustamatus ja kalduvuse- otsustamatus (有理幾，有勢幾). Kui rääkida võime väljumisest võimalikkusest või sinna sisenemisest, siis see on soonestiku-otsustamatus. Kui rääkida võime väljumisest indiviidi partikulaarsusest või sinna sisenemisest, siis see on kalduvuse- otsustamatus.

7.3.  Kõik indiviidi muutumised ja liikumised on väljumised otsustamatusest või sinna sisenemised.

7.4.  Indiviidi muutused ja liikumised ei toimu ei enne ega pärast otsustamatust.

7.5.  Teostumisprotsessis seatakse valmis lõputuid otsustamatuseid.

7.6.  Indiviidi jaoks on otsustamatus õnneasi (運).

7.7.  See, et võime saab väljuda ja siseneda, on kindlaksmääratus (數, sõna-sõnalt “arv”) (能之會出會入謂之數)

7.8.  On soonestiku ja kalduvuse kindlaksmääratust. Kui rääkida sellest, et võime suudab väljuda võimalikkusest ja sinna siseneda, siis see on soonestiku-kindlaksmääratus. Kui me räägime sellest, et võime suudab väljuda indiviidi partikulaarsusest või sinna siseneda, siis see on kalduvuse-kindlaksmääratus.

7.9.  Kindlaksmääratud muutused ja liikumised ei saa kindlaksmääratusest üle hüpata.

7.10.      Teostumisprotsessis on lõputu hulk valmisseatud kindlaksmääratusi.

7.11.      Indiviidi jaoks on kindlaksmääratus saatus (命).

7.12.      Üht- või teistsugused teostumised on otsustamatuses sobivad (適然) ja kindlaksmääratuses muidugid (當然).

7.13.      Kindlaksmääratuse seisukohalt ei saa seda maailma mitte olemas olla. Otsustamatuse seisukohalt rääkides on praegune sobiv.

7.14.      Kindlaksmääratuse seisukohalt inimkond ei saa mitte olla teostunud. Otsustamatuse seisukohalt on praegune sobiv.

7.15.      Otsustamatus ja kindlaksmääratus on [sobiv, õige] aeg (時).

7.16.      On ajas saavutamist ja on ajas kaotamist. Ajas saavutamine on sobiv, mittesaavutamine on tülin (乖).

7.17.      Indiviidil on sünd, kasvamine, küpsekssaamine, hääbumine ja hävimine, kusjuures sündimine, kasvamine, küpseskssaamine, hääbumine ja hävimine on saatus.

7.18.      Indiviidid, kelle muutumine ja liikumine on sobivad, jäävad ellu.

7.19.      Tunnetuse (知識) seisukohalt ei saa otsustamatust loodida (測), aga kindlaksmääratust saab ette teada (先知).

7.20.      Tahte (意志) seisukohalt saab õnne ümber teha (改造), aga saatust ei saa ümber teha. Kulgemise seisukohalt ei saa ei otsustamatuse ega kindlaksmääratuse kohta ütelda, et neid saaks ümber teha

7.21.      Teadliku ja tahtliku indiviidi tunnetatud muutusel ja liikumisel on vahendid (手段) ja eesmärgid (目標).

7.22.      Vahendite vahel on kokkupõrked (沖突) ja lepitused (調和). Eesmärkide vahel on kokkupõrked, lepitused ja vastuolud.

7.23.      Teostumise eesmärgid on ühtlasi vahendid. Need on suhtelised eesmärgid.

7.24.      Vastastikusel/suhtelisel kokkupõrkel ja lepitusel on ulatusalad (範圍) ja tasandid (層次).

7.25.      Suhtelisuses on igal ajal veel mitteteostunud eesmärke. Suhtelisuses on mistahes ajal eesmärke, mis ei saa teostuda mingil kindlaksmääratud ajal tulevikus.

7.26.      Suhtelisuses on mistahes olevikus ja mistahes ajavahemiku sees eesmärke, mis ei saa teostuda. See on absoluutne eesmärk.

7.27.      Absoluutne eesmärk on liitne eesmärk. Kui see eesmärk on saavutatud, siis otsustamatus lakkab (幾息) ja kindlaksmääratus kuhtub (數窮).

8.      Äärmusetus on ülim äärmus (無極而太極)[5]

8.1.  Kulgemisel pole algust. Ülim algamatus on äärmusetus.

8.2.  Aja vaatepunktist on äärmusetus minevik, nii et seda ei saa teada ega sellest rääkida.

8.3.  Äärmusetus eimiskib; kui rääkida äärmusetuse eimiskimisest, siis ta on segadik (混沌), musttuhanded asjad on sellest tekkinud.

8.4.  Äärmusetus äärmustab; kui rääkida äärmusetuse äärmustamisest, siis äärmusetust pole küll võime, ent on sellele lähedane.

8.5.  Universaalide vahekorrad on soonestik, partikulaaride tekkimised-hävimised on kalduvused (勢).

8.6.  Äärmusetus on see, kui soonestik pole veel avaldunud ja kui kalduvus pole veel vallandunud.

8.7.  Indiviidi muutumise ja liikumise soonestik on kindel (有固然) ja kalduvust ei tohi maksimumini viia (不必至)[6]

8.8.  Indiviidi universaal, mis indiviidis eksisteerib, on loomus (性); suhtes teiste indiviididega on see kehand (體). Indiviidi partikulaar, mis indiviidis eksisteerib, on tunne (情); suhtes teiste indiviididega on see rakendus (用).

8.9.  Tunne püüab ammendada loomust, rakendus püüab saavutada kehandit, aga kalduvus tugineb naasmisele (勢有所依歸).

8.10.      Kui tunne püüab ammendada loomust ja rakendus saavutada kehandit, siis selles on pärilisust ja vastalisust.

8.11.      Pärilisuste ja vastalisustega tunne ei ammenda loomust ja rakendus ei saavuta kehandit, aga kalduvus on alati õigeaegne (勢無已時)

8.12.      Kui muutumine ja liikumine on äärmuses, siis kalduvus naaseb soonestikku. Kui kalduvus naaseb soonestikku, siis on pärilisus ammendatud ja vastalisus katkestatud (盡順絕逆).

8.13.      Kulgemisel pole lõppu. Ilma lõputa äärmus on suur äärmus.

8.14.      Suur äärmus ei jõua kätte; kui rääkida tema kättejõudmisest, siis isegi kui ta ei jõua, võib ikkagi rääkida (太極為未達，就其可達而言之，雖未達而仍可言)

8.15.      Tahtega indiviidi seisukohalt on suur äärmus liitne absoluutne eesmärk.

8.16.      Suur äärmus on maksmaalne (至); maksimaalsuse seisukohalt on suur äärmus maksimaalselt päris, hea, ilus, paras (至真，至善，至美，至如).

8.17.      Suur äärmus on äärmus; äärmuse seisukohalt pole suur äärmus küll vorm, aga on vormile lähedal.[7]

8.18.      Asudes vormis, lähtudes võimest – äärmusetus on suur äärmus (居式由能，無極而太極).

8.19.      Äärmusetus on suur äärmus – soonestik ja kalduvused jõuavad mõlemad täielikkuseni. (無極而太極，理勢各得其全)

8.20.      Selle täielikkuse seisukohalt “äärmusetus on suur äärmus” on universum (宇宙)

8.21.      Suur äärmus katkestab vastalisuse, ammendab pärilisuse, soonestik läheb täide ja kalduvused naasevad, nii et vastalisuse katkestamise ja pärilisuse ammendamise seisukohalt teostumisprotsess on tähenduslik protsess.

8.22.      “Äärmusetus on suur äärmus” on kulg.

---

[1] “Väljumine” tähendab asja moodustumist ja “sisenemine” asja hävimist-hajumist.

[2] Jin Yuelin toob sahtli ja laua näite: sahtli võime on hõlmatud laua võimesse, aga viimasel on ka veel midagi lisaks.

[3] Jin tõlgib ise teksti sees selle lause, mis hiina keeles võib kõlada tautoloogiliselt, ka inglise keelde: There is possible relatedness in the relatedness of possibilities.

[4] Jin Yuelin seletab seda kui vaakumist väljumise-sisenemise piiril.

[5] See fraas on pärit Zhou Dunyi’lt ja on üks 11-12. sajandil alanud kulgemisõpetuse olulisemaid lauseid.

[6] S.t kalduvust ei tule mitte edasi viia, vaid tagasi tuua, nagu allpool näeme.

[7] Seletus: “Äärmusetus on eimiski, suur äärmus on olemine. Äärmusetus on segadik, suur äärmus on selgus. Äärmusetus pole küll kulgemise algus, aga ta on kulgemise algamatuse äärmus; suur äärmus pole küll kulgemise lõpp, aga ta on kulgemise mittelõpu äärmus. Äärmusetus pole küll võime, ent on sellele lähedane; suur äärmus pole küll vorm, ent on sellele lähedane. ... Äärmusetus ei ole vormita võime ja suur äärmus ei ole võimeta vorm. Äärmusetus ei ole autonoomne võime ja suur äärmus pole autonoomne vorm. ... Vorm on võimalikkus, mis distributiivselt sisaldab kõiki võimalikkusi, aga suur äärmus ei ole kõikesisaldav teostumine. On väga palju võimalikkusi, mis suure äärmuse suhtes on juba teostunud ja mis enam ei teostu. See tähendab, et teostumisprotsessis on need võimalikkuse teostumised juba maha hõõrutud (洗刷淘汰), nii et suure äärmuse teostatu on vaid vormi ühe osa võimalikkus.”