Chen Xianzhang 陳獻章 (1428-1500)

Chen Xianzhang'i 陳獻章 (1428-1500) luuletus aastast 1475.

Muistsed hülgasid [lõimetekstide] pära

Pära pole tõeline pärand

Imeväike on lusikatäis vett

Kogunedes saab kuid suureks jõeks

Lisaks on veel mittekogunevat laadi

Mille algallikas iseenesest pulbitseb välja

Ülimas eimiskis on ülim liikumine

Ülimalt lähedane on ülimalt vaimiline

Väljastudes ja rakendudes ei tema ammendu

Salaja peitudes on ta äärmiseni sügav allikas

Ma olen võimeline haarama ta käivitit

Miks peaksin torustuma vanades raamatutes?

Õppimismuretsemises ei rakendata meelt

Meele rakendamine viib takerdumiseni.

Kui juur on tühjuses, siis kuju on päris,

Tugineda juurele ja hinnata loomulikku.

“Hoia ennast” ja “ole ettevaatlik”[1]

See jutt pole udueksi,

Hilisemad õpetlased aiva rühklesid

Kaotasid end ära pisidetailidesse.

Saatke sõna meelt-märkavaile inimesile:

Et lihtsal kandlel algselt pole keeli.

古人棄糟粕

糟粕非真傳

眇哉一勺水

積累成大川

亦有非積累

源泉自涓涓

至無有至動

至近至神焉

發用茲不窮

緘藏極淵泉

吾能握其機

何必窺陳編

學患不用心

用心滋牽纒

本虛形乃實

立本貴自然

戒慎與恐懼

斯言未雲偏

後儒不省事

差失毫釐間

寄語了心人

素琴本無絃

---

[1] Väljendid “Keskmisest tavalisest”.