Tan Sitong, Renxue

TAN SITONG 譚嗣同 (1865-1898)

“Inimlikkuse-uuring”

仁學

§ 14.

Kuid kui Lääne inimesed räägivad hingest, siis selles on ka midagi ebapiisavat. Ühest ja samast suurest kõikehõlmavast loomusemerest saab igaüks oma väikese jao: see antakse nii, et neist saavad inimene, loom, taim, metall-kivi, liiv-kruus, vesi-maa, sitt ja kusi. (1) On kindlasti väär öelda, et ainult inimesel on hing, aga ühelgi loomal ei ole. Buddha ütles: “Inimene muutub ja saab lambaks, lammas muutub ja saab inimeseks” ja halbade elusaatuste seas on loomade oma[1]. Kui inimene ei hoolitse oma hinge eest, siis ta langeb loomaks; kui loom hästi hoolitseb oma hinge eest, siis ta saab jällegi inimeseks. Kui looma ja inimese vahel pole erinevust söömise ja hingamise poolest, kuidas siis ainult loomal pole hinge? (2) Kui me läheme taimede juurde, siis nad paistavad olevat inimesest kauged, aga ka nemad söövad sügavaist allikaist ning vihma ja kastet ning hingavad süsihappegaasi. Aafrikas kasvab mürgine rohi, mis sööb koguni inimeste ja loomade verd ja liha. Inimesel on kopsud sees, aga taime kopsud on väljas, lehtedena. Kui rebida taimelt lehed ära ja mitte lasta tal uusi võrseid ajada, siis ta kuivab kohe ära: kui tal pole kopse, siis ta ei saa hingata. Lääne inimesed ütlevad, et “Laulude” tekstikoht “Idavärava pajude lehed on kopsud-kopsud”[2] on selle asja kehandi[3] kujutamiseks kõige täpsem tööriist. See näitab ka, kui imeliselt tõene on selle vana teksti ütlus. (3) Kui me liigume metalli-kivi, liiva-kruusa, vee-maa, sita-kuse laadsete asjade juurde, siis kuigi nad ei söö ega hinga, ei saa me veel sellepärast ütelda, et neil poleks teadvust/läbivaatust.

雖然，西人言靈魂，亦有不盡然也。同一大圓性海，各得一小分，稟之以為人、為動物、為植物、為金石、為沙礫水土、為屎溺。乃謂惟人有靈魂，物皆無之，此固不然矣。佛說：「人化為羊，羊化為人。」而惡道中有畜生一道。人不保其靈魂，則墮為動物；動物茍善保其靈魂，則還為人。動物與人，食息不能或異， 豈獨無靈魂哉？至若植物，似於人遠矣。然亦食淵泉雨露，息炭養二氣也。非洲之毒草，則竟有食人物血肉者。人之肺在內，植物之肺在外，即葉是也。悉去植物之葉，而絕其萌芽，則立槁矣：無肺固無以呼吸矣。西人謂《詩》「東門之楊，其葉肺肺」，體物象形，為最工緻。此亦訓詁之奇而確者。至若金石、沙礫、水土、屎溺之屬，竟無食息矣，然而不得謂之無知也。

Kust me teame, et neil on teadvus/läbivaatus? Sest neil on tundeloomus. Kust me teame, et neil on tundeloomus? Sest neil on meeldimused-ebameeldimused. Kui neil on meeldimused-ebameeldimused, siis on neil eemaletõukumised ja külgetõmbumised [“ründamine ja valimine”]. Kui neil on eemaletõukumised-külgetõmbumised, siis on neil eristumine-samastumine, siis on lahknemine-koondumine ja tekkimine-lagunemine. Arstid [?苦家] uurivadki neid mitmesuguseid omadusi ja kasutavad neid ära. Mida muud saabki inimene asju kasutades teha! Peame põhjalikult tundma õppima (知) nende meeldimuste-ebameeldivuste läbivaatust (知) ja siis ettevaatlikult/hoolikalt neid mõjutama (感), muud midagi. (4) Siit edasi minnes on ka tühjuses igal pool teadvus/läbivaatus (知).

Inimesed (世) arvavad üksmeelselt, et taimedest allpool pole kellelgi teadvust/läbivaatust, aga siin pole üldse sobiv kasutada inimese teadvust/läbivaatust mõõdupuuna [“arvu-näitena”]; ja niimoodi ei saa kahtlusi hajutada. Inimese teadvus/läbivaatus on arvukas/mitmekesine, loomade oma on järgmine ning taimedel ning neist allpool on sellel ainult üks laad, nagu näiteks kui päevalill pöördub päikese suunas, raud juhib [“hingab”] elektrit, tuli põleb ülespoole või vesi voolab allapoole. Ehkki nende läbivaatus on ainult üht laadi, ei saa inimene seda omada. Kui inimeses kutsutakse seda läbivaatuseks, siis miks ei peaks seda asjades läbivaatuseks kutsuma?

(何以驗其有知？曰：有性情。何以驗其有性情？曰：有好惡。有好惡，於是有攻取；有攻取，於是有異同；有異同，於 是有分合，有生克。有此諸端，苦家乃得而用之。夫人之能用物，豈有他哉！熟知其好惡之知，而慎感之已耳。推此則虛空之中，亦皆有知也。

而世咸目植物以下者 為無知，直不當以人所知之數例之，所以疑莫能明。人之知為繁，動物次之；植物以下，惟得其一端，如葵之傾日，鐵之吸電，火之炎上，水之流下。知雖一端，要 非人所不能有也。在人則謂之知，在物乃不謂之知，可乎？)

Mis puudutab seda, et inimesel kindlasti on teadvus/läbivaatus, ja et tal ainsana see olevat, siis mis sorti asi see teadvus/läbivaatus õieti on? Öeldakse, et see tulevat südamest. Süda juhib arteriaalse ja venoosse vere ringlust; kus on siin see niinimetatud teadvus/läbivaatus? Järelikult peaks see siis tulema ajust. Kui me aju lahti lõikame ja seda uurime, siis see on hallikat värvi, selle aines on õline, selle pind on kurruline ja ebatasane nagu kreeka pähkli tuum. Teadvust/läbivaatust pole jällegi siin kuskil. Aga kui me seda edasi uurime, siis kuidas süda saab juhtida verd? Milline rakendus on aju kujul ja värvil? Kas pole see samuti meeldimise-ebameelmise, eemaletõukumise-külgetõmbumise asi? Inimene on samuti ikkagi üks asi. Mitte ainult, et asjadel on teadvus/läbivaatus, vaid see on põhimõtteliselt samasugune nagu inimesel, ainult nende arv/mitmekesisus on erinev.

且夫人固號為有知矣，獨是所謂知者，果何等物也？謂知出乎心，心司紅血紫血之出納，烏睹所謂知耶？ 則必出於腦，剖腦而察之，其色灰敗，其質脂，其形窪隆不平，如核桃仁；於所謂知，又無有也。切而求之，心何以能司血？腦之形色何所於用？夫非猶是好惡攻取也歟？人亦一物耳，是物不惟有知，抑竟同於人之知，惟數多寡異耳。

Mõni võib küsida: “Kui teadvuse/läbivaatusega on nii, siis kuidas me saame öelda, et pole loomust?” Ma vastan. Iga nn “loomus” või “mitteloomus” toob inimese ja asjad ühte kehandisse – ja nimetus on nõnda rajatud. Nagu Zhuangzi ütleb, et tee/kulg tekib käies ning asjad saavad nimetuse järgi selliseks nagu nad on. Kui ütelda, et inimesel on loomus, siis asjal on ka kindlasti loomus. Kui ütelda, et asjal pole loomust, siis ka inimesel pole loomust. Kui keelata asjale loomust, siis pole midagi võimatut väites, et ka inimesel pole loomust. Kui me nüüd ütleme, et on teadvus/läbivaatus, siis ta peab olema tulnud eetrist ning olema samamoodi tekkimatu ja hävimatu. Hing ongi eetri tekkimatu ja hävimatu teadvus/läbivaatus. Ütelda, et asjadel pole hinge, tähendaks väita, et asjadel pole eetrit – ons see võimalik?

或曰：「夫如是，何以言無性也？」曰：凡所謂有性無性，皆使人物歸於一體而設之詞，莊所謂道行之而成，物謂之而然也。謂人有性，物固有性矣；謂物無性，人亦無性矣。然則即推物無知，謂人亦無知，無不可也。今既有知之謂矣，知則出於以太，不生不滅同焉；靈魂者，即其不生不滅之知也。而謂物無靈魂，是物無以太矣，可乎哉？

[...]

§15

Kust tuleb tekkimatu ja hävimatu? See tuleb imepeenest tekkimisest-hävimisest. See pole budismis kõneldud bodhisattva imepeen tekkimine-hävimine, vaid eetris iseenesest olev imepeen tekkimine hävimine. [...]

不生不滅烏乎出？曰：出於微生滅。此非佛說菩薩地位之微生滅也，乃以太中自有之微生滅也。[不生不滅，至於佛入涅槃，蔑以加矣，然佛固日不離師子座， 現身一切處，一切入一，一入一切，則又時時從兜率天宮下，時時投胎，時時住胎，時時出世，時時出家，時時成道，時時降魔，時時轉法輪，時時般涅槃。一剎那 頃，已有無量佛生滅，已有無量眾生生滅，已有無量世界法界生滅。]

Minevikus otsides pole tekkimisel-hävimisel algust; tulevikus otsides pole tekkimisel-hävimisel lõppu; olevikus otsides on tekkimine-hävimine lakkav-lakkav, aina lähevad möödanikku ja korrakski ei viibi. Sellepärast ümbersünniratas ei alga sünni ja surmaga – too on hiigelsuur ümbersünniratas. Igal ajal on sünd-surm tähendab seda, et igal ajal on ümbersünniratas. Sellepärast on koduntlahkumine ja kojujäämin, liikumine ja peatumine, rääkimine ja vaikimine, mõtteliikumine ja mõttevaikus, kuulamine ja vaatamine, joomine ja söömine, unenägemine ja ärkvelolu, hingusekanal ja veresoon. Kord nad lähevad, kord tulevad, kord liituvad, kord katkevad. Mineja sureb, tulija taas sünnib, ühenduja sünnib, katkeja taas sureb. Mis iganes põhjusel nad ei sünniks või ei sureks, aga lõpeks nad ei suuda väljuda sünni ja surma rattast – kas pole see kurb! Ka mõtete järgnemine loob seda ja viib täide. Kui see on nii, siis suurt ümbersündi luuakse ja viiakse täide ka mõtete järgnevusega. Seepärast Buddha ütles: “Kolm ilma on vaid meel.” Ja veel: “Kõik luuakse vaid meelega.” Kas inimene suudab väljuda suurest ümbersünnirattast või mitte, saab järgi uurida tema väikese ümbersünniratta järgi. Kui väiksem ümbersünd ei lakka, siis ka sünd ja surm lõpeks ei lakka ning eetri imepeen tekkimine-hävimine samuti ei lakka.

求之過去，生滅無始；求之未來，生滅無終；求之現在，生滅息息，過乎前而未嘗或住。是故輪迴者，不於生死而始有也，彼特大輪迴耳。無時不生死，即無時非輪迴。自有一出一處，一行一止，一語一默，一思一寂，一聽一視，一飲一食，一夢一醒，一氣縷，一血輪，彼去而此來，此連而彼斷。去者死，來者又生；連者生，斷者又死。何所為而生，何所為而死，乃終無能出於生死輪迴之外，可哀矣哉！由念念相續而造之使成也。例乎此，則大輪迴亦必念念所造成。佛故說「三界惟心」，又說「一切惟心所造」。人之能出大輪迴與否，則於其細輪迴而知之矣。細輪迴不已，則生死終不得息，以太之微生滅亦不得息。

Zhuangzi ütleb: “Kui sa peidad paadi kuristikku ja ütled endale, et ta on nüüd kindlas kohas, siis keset ööd tuleb suurejõuline, viskab selle turjale ja jalutab minema.” Mina ütlen, et ka kuristik visatakse turjale ja jalutatakse minema. Zhuangzi [6.6] ütleb veel[4]: “Luik tiirleb juba kõrgel mägedes, aga linnupüüdja ikka veel otsib teda järvede-rabade keskel.” Mina ütlen, et ka järved-rabad on juba kõrgel õhus.” Ja veel [2.2]: “Päev ja öö vahelduvad meie ees.” Mina ütlen, et kuna nad sõltuvad teineteisest, siis pole päeva-ööd. Ja veel [2.3]: “Kohe kui on sünd, on surm, ja kohe kui on surm, on sünd.” Mina ütlen, et see “kohe kui” tähendab, et pole sündi-surma. Wang Chuanshan [Wang Fuzhi] ütles: “Juba sündinud taevasmaa on praeguses päevas ja alles tulev taevasmaa on praeguses päevas.” Mina ütlen, et “praegune päev” tähendab, et pole praegust päeva.

莊曰：「藏舟於壑，自謂已固，有大力者夜半負之而走。」吾謂將並壑而負之走也。又曰：「鴻鵠已翔於萬仞，而羅者猶視乎藪澤。」吾謂並藪澤亦一已翔者也。又曰：「日夜相代乎前。」吾謂代則無日夜者。又曰：「方生方死，方死方生。」吾謂方則無生死也。王船山曰：「已生之天地，今日是也；未生之天地，今日是也。」吾謂今日者即無今日也。

Ma ütlen seda kõike selle põhjal, et tekkimine-hävimine ei lakka. Kuna ta ei lakka, siis ta kestab; kuna ta kestab, siis ta ei lakka. Nõnda ajutine jätkub igavesti, lühike venib pikaks, laialihajuv ühendatakse kokku, kõrvaleheidetu säilib lõputult, mõõdetav läheb segamini mõõtmatuks, jäljeline uhtakse jäljetuks, vahetomav pressitakse vahet mitteomavaks, järguline pannakse läbi käima järgutuks. Seepärast kõik inimesed satuvad eksitusse ja peavad ilmseks, et on “tekkimine”. Konfutsius ütles jõe kaldal: “ikka voolata kui jõgi / katkemata päeval ööl.”[5] “Päeval ööl” ongi jõe soonestik, jõgi ongi päeva-öö kuju.[6] Varasem on mööda läinud, aga hilisem ei lakka; kohe kui me peame midagi varasemaks, asub see juba hilisemas,[7] nii et lõpuks me ei suuda neid eristada, otsustamaks, mis on varasem ja mis on hilisem. Mis möödub, see läheb [ära], ja mis ei lakka, see taas jätkub; kohe kui me peame midagi jätkuvaks, on see juba möödas ja saanud äraläinuks, nii et lõpuks me ei suuda suuda kinni haarata, leidmaks, mis on äraläinud ja mis on jätkuv.

皆自其生滅不息言之也。不息故久，久而不息。則暫者綿之永，短者引之長，渙者統之萃，絕者續之亙，有數者渾之而無數，有跡者溝之而無跡，有間者強之而無間，有等級者通之而無等級。人是故皆為所瞞，而自以為有生矣。孔在川上曰：「逝者如期夫，不舍晝夜。」晝夜即川之理，川即晝夜之形。前者逝而後者不舍，乍以為前，又以居乎後，卒不能割而斷之曰孰前孰後也。逝者往而不舍者復繼，乍以為繼，適以成乎往，卒不能執而私之曰孰往孰繼也。

Jõe saab hõlmata piisas, piisad saavad koonduda jõeks; päeva-öö saab kokku tõmmata silmapilguks, silmapilgu saab laiali venitada päevaks-ööks. On ainult möödumine, on ainult mittelakkamine. See pole üks ega erinev, see pole katkev ega püsiv. Vaevalt tekkinu kohe hävib – see ongi hävimine, see ongi tekkimine. Tekkimine ja hävimine saavad teineteiselt piiri, see on aina pisem ja pisem, nii et enam pisem ei saa olla; aina tihedamalt lähemal ja lähemal, nii et enam lähemal ei saa olla. Siis ta sulandub kokku ja saab üheks ning saab mittetekkimiseks-mittehävimiseks. Kui ta on saanud mittetekkimiseks-mittehävimiseks, siis see on imepisike tekkimine-hävimine, ja seda ei saa salata.

可攝川於涓滴，涓滴所以匯而為川；可締晝夜於瞬息，瞬息所以衍而為晝夜。亦逝而已矣，亦不舍而已矣。非一非異，非斷非常。旋生旋滅，即滅即生。生與滅相授之際，微之又微，至於無可微；密之又密，至於無可密。夫是以融化為一，而成乎不生不滅。成乎不生不滅，而所以成之之微生滅，固不容掩焉矣。

§ 16

Kust ma tean, et on praegune päev? Sellest, et ma võrdlen seda möödunu ja tulevasega. Kuid möödunu on juba möödas, tulevane aga pole veel tulnud, nii et kuidas ma ikkagi tean, et on praegune päev? Selleks ajaks, kui ma tean, et on praegune päev, on see kahtlemata juba möödaläinud päev. Kas aga möödanik just nimelt pole praegune päev ja sellepärast me kutsume seda möödanikuks [“möödaläinuks”]? Ja kas tulevik just nimelt pole praegune päev ja sellepärast me kutsumegi seda tulevikuks [“mitte-tulnuks”]? Praegust päeva nimetatakse kohaselt praeguseks päevaks, aga kui ta läheb üle homseks päevaks, siis too homne praegune päev pole see, mida me praegu nimetame praeguseks päevaks. Ja kui too omakorda läheb üle järgmiseks päevaks, siis tolleaegne praegune päev jällegi pole see, mida me homme nimetame praeguseks päevaks. Päeva saab jagada tundideks, tunde saab jagada minutiteks, minuteid saab jagada sekunditeks ja hetkedeks ning need sekundid ja hetked niipea kui tekivad, kohe hävivad. Isegi kui me osutaksime mingile sekundile või hetkele kui praegusele päevale, siis ükski sekund ega hetk ei saa olla praeguse päeva sekund või hetk. Möödunud päeva taevasmaa, mille põhjal asjad ja mina ütleme tekkimist [millega võrreldes tänane päev “on tekkinud”], on praeguseks päevaks juba kõik hävinud. Praeguse päeva taevasmaa, mille põhjal asjad ja mina ütleme tekkimist [“homse” tekkimist], on homseks päevaks jällegi hävinud. Praeguse päeva põhjal ei tohiks otsustada tekkimist ja praeguse päeva põhjal ei tohiks otsustada hävimist. Sellepärast ma ütlengi: tekkimine-hävimine ongi mittetekkimine-mittehävimine.

今夫我何以知有今日也？比於過去未來而知之。然而去者則已去，來者又未來，又何以知有今日？迨乎我知有今日，則固已逝之今日也。過去獨無今日乎？乃 謂之曰過去。未來獨無今日乎？乃謂之曰未來。今日宜為今日矣，乃閱明日，則不謂今日為今日。閱又明日，又不謂明日為今日。日析為時，時析為刻，刻析為分， 分析為秒忽，秒忽隨生而隨滅，確指某秒某忽為今日，某秒某忽為今日之秒忽，不能也。昨日之天地，物我據之以為生，今日則皆滅；今日之天地，物我據之以為 生，明日則又滅。不得據今日為生，即不得據今日為滅，故曰：生滅即不生不滅也。

Seda me taipame ka unenägude põhjal. On küll kõigest üks öö, aga unes kogetu võib olla mitu päeva või mitu kuud või mitu aastat või mitukümmend aastat. Kuidas saab üks öö seda sisaldada? Kui ta saaks kõike seda sisaldada, siis me ei ärkaks enam uuesti. Aga kui me oleme üles ärganud, siis kuhu lähevad need mitmed päevad, kuud, aastad, aastakümned? Kust me võime teada, et kümne miljoni aasta tagune praegune päev pole praeguse päeva praegune päev? Või kust me võime teada, et kümne miljoni aasta järel tulev praegune päev pole mitte praeguse päeva praegune päev? Seepärast Buddha ütleski, et “kolm ajastut on üks aeg”. Kuna kolm ajastut on üks aeg, siis me ei saa teada [praegust päeva]. Nii et me arvame ilmselgelt teadvat, et on praegune päev, aga see on juba möödas [praegune päev].

抑嘗有悟於夢矣，一夕而已，而夢中所閱歷者，或數日，或數月，或數年，或數 十年。夫一夕而已，何以能容此？此而能容，當不復醒矣。及其既醒，而數日、數月、數年、數十年者，即又何往？庸詎知千萬年前之今日，非今日之今日？庸詎知 千萬年後之今日，非今日之今日？佛故名之曰：「三世一時」。三世一時，則無可知也。自以為知有今日，逝者而已矣。

Nüüd mis puudutab mind ennast, siis kust ma tean, et ma olen? Ma tean seda, võrreldes ennast mitte-minaga. Aga kuna mitte-mina pole mina, siis kust ma tean, et mina olen? Kuni ma jõuan selleni, et teada, et ma olen, selleks ajaks olen ma juba möödas. Keha jaguneb neljaks jäsemeks ja viieks siseorganiks; neljas jäsemes ja viies siseorganis on omakorda kõõluste, kontide, vere ja liha jaotused; kõõlustes, kontides, veres ja lihas on omakorda lugematul hulgal jaotusi ning igal jaotusel on omakorda otsatuid osakesi, mille arv ulatub ühest saja miljonini. Kui me nüüd katsuksime ütelda, et mingi neist on “mina” ning ütleksime, et on olemas päris-mina ning et ülejäänud ei ole mina, siis minas on jaotusi. Kui me ütleme, et kõik nad olen mina, siis on sada miljonit mind ning minus on ikkagi jaotused. 

自以為知有今日，逝者而已矣。今夫我又何以知有我也？比於非我而知之。 然而非我既已非我矣，又何以知有我？迨乎我知有我，則固已逝之我也。一身而有四體五官之分，四體五官而有筋骨血肉之分，筋骨血肉又各有無數之分，每分之質 點，又各有無效之分，窮其數可由一而萬萬也。今試言某者是我，謂有一是我，餘皆非我，則我當分裂。謂皆是我，則有萬萬我，而我又當分裂。

Mina tuleb ja läheb, rühkleb ringi, eile lõunas, täna põhjas – nii et kui ma ütlen, et olen põhjas, siis kuhu läks eilne lõunasolev mina? Kui ma ütlen, et lähen lõunasse, siis tänane põhjasolev mina samuti lõppkokkuvõttes ei lahku [lõunasse]. Ei saa tõepäraselt osutada lõunasele ega põhjasele, et too on mina. Kui ma söön, joon või hingan, siis ma essentsi varal täiendan oma hingust ja verd.[8] Hingates hapnik muutub süsihappegaasiks ja arteriaalne veri muutub venoosseks; või nad võivad kehast väljuda üheksa avause kaudu hingeõhuna, süljena, tatina, kusena või tahkete väljaheidetena; või nad võivad väljuda pooride kaudu kuuma auruna, märja auruna, higina, rasuna, mustusena; või nad võivad juuste ja habemena välja langeda või küüntena murduda ja ära langeda.

我之往來奔走也，昨日南而今日北，謂我在北，則昨南之我何往？謂我去南，則今北之我又非終於不去。確指南者是我，北者是我，不能也。我之飲食呼吸也，將取乎精英以補我之氣與血。然養氣也旋化而為炭氣，紅血也旋變而為紫血；或由九竅而出之，為氣，為唾涕，為泗洟， 為矢溺，為凝結之物；或由毛孔而出之，為熱氣，為濕氣，為汗，為油，為垢膩；或為鬚髮之脫，或為爪甲之斷落。

Jõuline hingus ja veri teostavad oma rakendust, aga iial ei kulu sekundit ega hetkegi, kui nad on juba hääbunud ja kadunud. Ei saa osutada mingile sissetulevale-väljaminevale hinguseharule ega mingile vereringe vooluteele kui “minule”. Kui tekkimist pidada “minaks”, siis ometi “mina” kohe hävib; kui hävimist pidada “minaks”, siis ometi “mina” kohe tekib. Võib ütelda, et ma olen tekkimise sees ja võib ütelda, et ma olen hävimise sees. Sellepärast on öeldud: “Mittetekkimine ja mittehävimine ongi  tekkimine ja hävimine”.

力氣血之為用也，曾不容秒忽而旋即謝去，確指 某氣縷之出入為我，某血輪之流動為我，不能也。以生為我，而我倏滅；以減為我，而我固生。可云我在生中，亦可云我在滅中。故曰：不生不滅，即生滅也。

Seda viõb taibata ka “mõtlemisest”. Öeldakse, et mõtlemine on ajus. Aju kujul on suurus, aga mõtlemisel pole suurust. Üks maailm või mitmed maailmad või arvutud maailmad kõik ilmuvad selgelt silma ette ja neid saab aredalt eristada. Kuid suuruseta siseneb sellesse, millel pole suurust, kuhu läheb siis see, millel on suurus? Kui mõtlemine väsib, kuhu siis jällegi läheb suurusetu? Kui kõik olenditehulgad panna kokku “minaga”, siis “mina” sellest ei suurene. Kui “minast” ära võtta kõik olenditehulgad, siis “mina” sellest ei kahane. Sellepärast on öeldud: “Üks ja palju sisaldavad teineteist.” Kui üks ja palju sisaldavad teineteist, siis ei saa teada. Me arvame iseenesest teadvat, et “mina” on olemas, aga ta on juba möödas. Wang Chuanshan [Wang Fuzhi] on ka öelnud: “Kui me arvame, et vägi on kätte saadud või et edu on saavutatud, siis see kõik on juba möödaläinu.” Silmad suudavad näha värve, aga kui värvid on silma jõudnud, siis nad on juba mööda läinud. Kõrv suudab kuulda helisid, aga kui helid kõrva jõuavad, on nad juba mööda läinud. Ka nina, keele ja kehaga on samamoodi. Meie keha, väljanägemine ja jume muutuvad iga päev. Kui me hommikul üles tõustes [ennast peeglist] vaatame, pole see kunagi sama inimene. Lähedased sugulased, kes elavad aastakümneid ühes kohas koos, ei märka erinevust, aga kui meenutada mõnekümne aasta tagust vaatepilti, siis on see justkui teine inimene. Mis päev-päevalt sünnib, see ka päev-päevalt sureb. Taeva kohta öeldes on see “lakkamatu sünnitamine” ja loomuse kohta öeldes “lakkamatu alalhoidmine”.[9] See käib niimoodi lakkamatult ja järjepidevalt ringiratast ilma peatumata. Kes ei tahaks sellest kinni hoida ja selle järel käia? Aga meie jõud lõppkokkuvõttes varem või hiljem on ebapiisav. Tavainimesed arulagedalt lasevad juba möödunud aul ja kuulsusel tekitada endale meelehärmi, neist kinnihoidmine tekitab leina. Minemajooksnud varssa enam ei ole, põhjavajund poti pärast pole enam mõtet muretseda. Mis on seljataga, see pole unustatud; mis on ees, on korduvalt tulnud. Kogu elu püüame hetkegi puhkamata seda asja parandada, aga lõppeks ei suuda me parandada mitte ühtki asja – kas pole see kurb!

抑嘗有悟於思矣，謂思在腦，腦之形有量而思無量，或一世界，或數世界，或恆河沙數世界，莫不朗懸目前，了了可辨。夫以無量入有量，有量何往？及所思既倦，而無量又何往？一切眾生，併而為我，我不加大；我偏而為一切眾生，我不減小。故名之曰：「一多相容」。一多相容，則無可知也。自以為知有我，逝者而已矣。王船山亦有言，「以為德之已得，功之已成，皆其逝焉者也。」夫目能視色，迨色之至乎目，而色既逝矣；耳能聽聲，迨聲之至乎耳，而聲既逝矣；惟鼻舌身亦復如是。 體貌顏色，日日代變，晨起而觀，人無一日同也。骨肉之親，棸處數十年，不覺其異，然回憶數十年前之情景，宛若兩人也。則日日生者，宜日日死也。天曰生生， 性曰存存。繼繼承承，運以不停。孰不欲攀援而從之哉？而勢終處於不及。世人妄逐既逝之榮辱得喪，執之以為哀樂。過駒不留，而墮甑猶顧；前者未忘，而後者沓至。終其身接應不暇，而卒於無一能應，不亦悲乎！

§25

Kuidas tekkis tilluke tekkimise-hävimise ring[10]?

Küll seda on raske öelda!

Ainult Buddha võib teada,

kust on võrsunud nõmedus.

See peenike kulg ei peatu,

kuidas saaks sellest kõnega jagu saada?

Püüan [siiski] rääkida taevas-maa ja 10000 asja algusest.

微生滅烏乎始？曰：

是雖言也！無明起處，惟佛能知。毛道不定，曷克語此？

吾試言天地萬物之始，

See on tühi ja hämar

pilla-palla

tema sees pole midagi

pole seesmust ega välisustki.

Kui me teame, et ta on eimiski

siis on olemas eimiski,

kui me teame, et on olemas eimiski

siis on olemas ka miski.

Peagi

on olemas liikumise käiviti,

selle näiteks on pilved.

Kui kaks pilve kohtuvad,

siis katoodist ja anoodist[11]

sünnib kaks elektrit.

Kui on kaks, siis on eristuv-lõimiv;

eristuv-lõimiv tõukab-tõmbab,

on kõmin ja on valgus

selle nimi on äike,

raputab imepeent valgustab süvahämarat

kokku mässitust ja ühte põimitust

saab olema olev.[12]

洞然窅然，恍兮忽兮，其內無物，亦無內外。

知其為無，即有無矣；知其有無，是亦有矣。

俄而

有動機焉，譬之於雲，兩兩相遇，陰極陽極，

是生兩電，兩有異同，異同攻取，有聲有光，厥名曰「雷」。

振微明玄， 參伍錯綜，而有有矣。

Kas oleva sünd

ongi lihtsalt eristumisest-lõimimisest tõukumisest-tõmbumisest?

Kas oleva kättejõudmine/valmimine

ongi lihtsalt kokkumässmine ja ühtepõimimine?

Taevasmaa ja 10000 asja algus

oli üks mull.

Mull jagunes 10000 mulliks.

Nagu sulametall

mis tuulekiirul pöörleb

võtsid need kerakuju.

Aina edasi jagunedes

tekkis lõpuks Maa.[13]

Jahenedes maa kahanes,

kahanemisest ta tahenes[14]

kahanemine aga polnud ühtlane

vaid kumerused-õnarused olid ta pinnal

nagu kuivatatud ploomil või rosinal[15]

nii et seal olid vaod

olid vaod ja sooned

nagu mäed ja jõed.

Kokkutõmbumine oli kiire ja kuivamine aeglane

vesi ujutas tulvavetena üle

kuivamine veelgi lisas kokkutõmbumisele

ja vesi hakkas naasma sängidesse.[16]

Kui märgalad aurustusid

siis rohud vohasid, putukad paljunesid

bakterid,

mikroskoopilised taimed ja olendid

teod, konnad, maod, kilpkonnad

vähehaaval omandavad kuju.

See jõuab välja orangutan’ide ja teiste inimahvideni

kes on peaaegu inimese moodi.

Inimese arukuse oivalisus

on tulevikus suurem kui möödanikus.[17]

有有之生也，其惟異同攻取乎？

其成也，其惟參伍錯綜乎？

天地萬物之始，一泡焉耳。

泡分萬泡，如鎔金汁，因風旋轉，卒成圓體。

日又再分，遂得此土。遇冷而縮，由縮而乾；

縮不齊度，凸凹其狀，棗暴果嘆，或乃有紋，紋亦有理，如山如河。

縮疾乾遲，溢為洚水；乾更加縮，水始歸墟。

沮洳鬱蒸， 草蕃蟲蜎，璧他利亞，傲植傲生，螺蛤蛇龜，漸具禽形。

禽至猩猿，得人七八。人之聰秀，後亦勝前。

Tänutunne ja pahameel alatasa järgnevad üksteisele

kord tekivad ja siis jälle hävivad

lakkamatult tekivad ja hävivad,

aga tegelikult kunagi ei teki ega hävi.

See, kes näeb tekkimist ja hävimist [sellisena],

on õigesti teostanud ainult-teadvuse.[18]

Isegi varasalve-teadvus

on ilma tekkimise-hävimiseta

Buddha ja olenditehulgad

samuti ei katke.

Aga kui [varasalve-teadvus] on haaratud seitsmendasse teadvusse,

siis ta muutub ja tekib mina-nähtumus.

Haaramine tekitab [kuuenda,] taotlus-teadvuse[19]

ja nähtu muutub [objekti-]nähtumuseks.

Silmal, kõrval, ninal, keelel, kehal[20]

on kõigil oma tajumine

ja igaühel tekivad omad [objekti]nähtumused.

[Objekti]nähtumusi aga tegelikult ei tohi arulagedalt võtta mõnulevaks harjumuseks

sest siin elus valmistatu

siseneb inimese varasalve-teadvusse

ja saab tulevase elu põhjuseks.

Põhjus omakorda tekitab tagajärje,

pöördub ümber ja käib ringiratast

alguseta ajast peale pidurdamatult uhab edasi.

Pidurdamatult ja lakkamatult uhab edasi

ja sestap nad väidavad taevasmaa ja 10000 asja ilmselgsust

Aga kes teaks taevasmaa ja 10000 asjade kohta, et need on väljas, ja mitte sees?[21]

恩怨紛結，方生方滅，息息生滅，實未嘗生滅，見生滅者，適成唯識。

即彼藏識，亦無生滅，佛與眾生，同其不斷。

忽被七識所執，轉為我相。執生意識，所見成相。

眼耳鼻舌身，又各有見，一一成相。

相實無枉受薰習，此生所造，還入藏識，為來生因。

因又成果，顛倒循環，無始淪滔。

淪滔不已，乃灼然謂天地萬物矣。)

Ja saaks öelda ka ümberpöördult, et meel pole mitte sees vaid väljas.

Miks nii?

Ma ütlen:

“meele tekkimisel

peab olema tingimus[22]

ja peab olema tingitu.

Tingimus ja tingitu lakkamatult järgnevad teineteisele ega lähe lahku.

Kui sunniviisil teha nii, et ei valitseks tingimuslikkus,

siis ka tingimus peab olema tühi.

Aga kuna see-ja-teine vahelduvad ja asenduvad,

siis me lõppkokkuvõttes ei vabane dualismist.

Olgu tingimuseks tõde

või olgu tingimuseks vale

Olgu tingimuseks minevik

või olgu tingimuseks tulevik –

siis kas kõik need sõltuvad päris taevasmaast ja 10000 asjast

või valest taevasmaast ja 10000 asjast,

mineviku taevasmaast ja 10000 asjast

või tuleviku taevasmaast ja 10000 asjast?[23]

天地乎，萬物乎，夫孰知其在內而不在外乎？雖然，亦可反言之 曰：心在外而不在內。是何故乎？曰：心之生也，必有緣，必有所緣。緣與所緣，相續不斷。強不令緣，亦必緣空。但有彼此迭代，竟無脫然兩釋。或緣真，或緣妄，或緣過去，或緣未來；非皆依於真天地萬物乎，妄天地萬物乎，過去之天地萬物乎，未來之天地萬物乎？

Ajastu nimetab neid välisteks ja seepärast on ka meel väline, mitte sisemine. Kas me peaksime pidama silmateadvust sisemiseks? Silmateadvus [tajub] illusoorseid värve[24], seepärast värvi armastav meel pole sisemine. Meel peatub viivuks välises ja tõttab seisatamata edasi, kuni ta jõuab niikaugele, et tal pole enam kuskil peatuda, ja see on suureks kannatuseks. Kui meel kohtab midagi, kus pidama jääda, siis see, et ta saab kuskil peatuda, on talle rõõmuks. Kui miski paneb teda veelgi pikemalt pidama jääma, siis see rabab teda kui “ilus”, ja seda rõõmsam ta on. Aga ehkki seda kutsutakse pidamajäämiseks, ei saa ta lõputult sinna pidama jääda. See, mille juures pidama jäädi, muutub vastikuks ja pöördutakse millegi muu poole.

Kui võtta kõik “värvi”-meeldimuse [juhtumid], nagu pojad-tütred, jadeiidid-siidid, kalligraafia-maal, mäed-veed ja kõik, millel on kuju – siis meile ei saa neis meeldida nende “üks”, kuna nad alatasa nihkuvad, sest kõik see pole mitte juurmeel, vaid sõltuv meel.[25] Kust me teame, et see on sõltuv meel? Sellest, et meel on algselt eimiski. Seda saab laiendada ka kõrvale, ninale, keelele, kehale – nendega on samuti nõnda. Seal, kus on minu suuraju[26], seal on ka varasalveteadvus. Selle ees on ümar õõnsus ja ma arvan, et see mu taotlus on peegel, kus peegelduvad taevas-maa ja 10000 asja üleni ilmutavad seal oma kujutisi [“varje”]. Edasi ma arvan, et ka taevasmaa ja 10000 asja on peeglid ja mina ilmutan neis oma kujutist. Need kaks peeglit sisaldavad teineteist ja sobituvad teineteisega; nende valgus ja vari/kujutis asuvad kihiti, nii et siin pole seesmust ega välisust.[27]

世則既名為外矣，故心亦在外，非在內也。將以眼識為在內乎？眼識幻而色，故好色之心，非在內也。心棲泊於外，流轉不停，寖至無所棲泊，執為大苦。偶於色而一駐焉，方以得所棲泊為樂。其令棲泊偶久者，詫以為美，亦愈以為樂。然而既名之棲泊矣，無能終久也。棲泊既厭，又轉而之他。凡好色若子女玉帛，若書畫，若山水，及一切有形，皆未有好其一而念念不息者，以皆非本心也，代之心也。何以知為代？以心所本無也。推之耳鼻舌身，亦復如是。吾大腦之所在，藏識之所在也。其前有圓窪焉，吾意以為境，天地萬物畢現影於中焉。繼又以天地萬物為鏡，吾現影於中焉。兩鏡相涵，互為容納，光影重重，非內非外。)

---

[1] Inimene võib ümber sündida jumalana, pooljumalana, inimesena, loomana, näljase vaimuna, põrguolendina.

[2] Legge’i tõlkes see luuletus:

東門之楊、其葉牂牂。

昏以為期、明星煌煌。

The leaves are very luxuriant.

The evening was the time agreed on,

And the morning star is shining bright.

東門之楊、其葉肺肺。

昏以為期、明星晢晢。

Dong Men Zhi Yang: 

On the willows at the east gate,

The leaves are dense.

The evening was the time agreed on,

And the morning star is shining bright.

[3] S.t paju “olemuse” kujutamiseks, s.t selle kujutamiseks, et lehed ongi puu kopsud.

[4] tegelikult on see hoopis Sima Qian’ilt, juan 117, Sima Xiangru eluloost nr 57.

[5] “Vesteid ja vestlusi” 9.17, Mälli tõlge, vt. “Konfutsius”, lk. 138.

[6] S.t kestus (“päev-öö”) avaldub (näiteks) jõena, nii et kestus on “soonestik” ja jõgi on “kuju”.

[7] Viimased kaks fraasi pole mulle päris hästi arusaadavad. Võib-olla lihtsalt üldiselt, et üleminek varasema-hilisema vahel on nii välkkiire, et üks on juba teine.

[8] See on viide traditsioonilisele hiina meditsiinile, mille järgi sissevõetud toit peeneneb järk-järgult kuni vere ja hinguse ning essentsini (jing 精). Ma ei ole selle teemaga väga hästi kursis, aga võib-olla on see nii, et ma toidu essentsi töötlen ümber omaenda essentsiks, peenhinguseks.

[9] Vt Xici 1.5.

[10] Tan Sitong peab silmas mikroskoopilist tekkimise-hävimise tsüklit aja sees, eristatuna “suurtest” tekkimise-hävimise tsüklist nagu inimelu või kalpa.

[11] Ehk “yin’i äärmusest” ja “yang’i äärmusest”.

[12] Genees algab tüüpilisel moel segadikust ja viib polaarsuse eristumiseni, mille prototüüpideks Hiinas on yin ja yang. Nende kahe etapi vahele paigutatakse veel etapp, kus “on” eimiski > on “on” ja “eimiski”, mis oleks kahesuse kõige esmasem vorm.

[13] Siin kajastub ilmselt Tan Sitong’i loetud info Päikesesüsteemi ja planeetide tekkimise kohta Lääne teaduse järgi.

[14] Siin on märk gan/qian 乾, mis tähendab nii “kuiva” kui ka tri/heksagrammi “taevas”.

[15] Asendasin meile tuttavamate reaaliatega. Algtekstis on “jujuub” (kreektürni vili) ja “puuvili”, kusjuures “kuivatamise” kohta on kummalgi juhul kasutatud eri märki.

[16] Ma ei tea ütelda, kust on Tan Sitong võtnud selle kokkutõmbumise-jutu. Kokkutõmbumise ja kuivamise erineva tempo abil saab ta aga seletada müütilisi üleujutusi (vt Yu Suur).

[17] Viimases jupis on tihendatud kujul esitatud elu evolutsioon mikroobidest inimahvide ja inimesteni, viitega edasisele arengule (tulevikus on inimene targem kui praegu).

[18] Siin jupis tulevad sisse spetsiifiliselt Yogācāra budismi ideed (mida Hiinas kutsuti Ainult-teadvuse weishi 唯識 cittamātra koolkonnaks). Yogācāra analüüsis jaguneb teadvus kaheksaks tasandiks. Kõige sügavam tasand on varasalve-teadvus, mis on ühtne ja avar nagu ookean, samas kui ülejäänud teadvuskihid on selle pinnavirvendused. Varasalve-teadvuses on seemned, mida teised, varjutatud teadvusekihid arendavad välja subjektiks ja objektiks, mis astuvad karmilistesse põhjus-tagajärg seostesse. Järgmises, seitsmendas kihis tekib minamõiste ning kuuendas objektimõiste. 

[19] Tõlgin siin hiina keele järgi (yishi 意識). Sanskriti vaste sellele on mano-vijñāna ehk “vaimu-teadvus”, viitega arulisele tegevusele. Seitsmendas teadvuses tekib mina-mõiste, mis risustab kaheksanda, varasalve-teadvuse.

[20] S.t ülejäänud viiel teadvusel.

[21] Viide ainult-teadvuse budismile, mille järgi maailm pole väline, vaid teadvuse projektsioon. Kohe näeme, et Tan Sitong’i seisukoht on veidi nüansseeritum.

[22] Siin on nüüd teine sõna põhjuse kohta, yuan 緣.

[23] Tegelikult selles osas juba poeetiline vorm hajub; esineb küll üksikuid neljamärgilisi blokke ja rütmilisi rühmi, aga enam mitte nii domineerivalt nagu eespool.

[24] Hiinas silma objektiks pole mitte “kuju” nagu Euroopas, vaid “värv” (kusjuures sama sõna tähendab seksuaalsust).

[25] Juurmeel viitab varasalve-teadvusele, kõik ülejäänud seitse teadvust on sõltuvad, relatiivsed. Ainult juurmeel on “üks” ega nihku (kuna ta hõlmab kõike).

[26] Siin on nüüd omapärane viide lääne neuroloogiale.

[27] Seda tuleb mõista ilmselt niimoodi, et Tan Sitong’i järgi pole maailm mitte meele projektsioon, vaid subjektiivne ja objektiivne on koostekkelised ning “ainult-teadvus” või “varasalve-teadvus” viitaks sellele, mis hõlmab mõlemat. See peab olema see, kust on lahti volditud nii subjektiivne kui objektiivne. See ühtlasi tähendab, et maailmaga me ei saa kontakti mitte üksnes välispidiselt, meeltega, vaid ka seespidiselt, oma vaimu või vaimujõuga (see idee oli samuti Song-ajastu kulgemisõpetuses välja arendatud, eriti tugevalt Lu-Wang’i harus).