sabato 24 ottobre 2015

Zhang Dainian'ilt üks jupp

Taeva ja inimese lühiseletus[1]
Zhang Dainian 张岱年 (1909-2004)

1. Taevas on juur ja inimene täius
一、天人本至

哲学为天人之学。天者广大自然,人者最优异之生物。哲学研究者即自然之根本原理与人生之最高准则。哲学即根本原理与最高准则之学。
Filosoofia uurib taevast ja inimest. Taevas on hiigelsuur loodus, inimene on kõige suurepärasem elusolend. Filosoofia uuribki looduse juurprintsiipe (根本) ning inimese kõige kõrgemaid norme. Filosoofia ongi juurprintsiipide ja kõrgeimate normide uurimine.
天为人之所本,人为天之所至,即自然中物类演化之所至。凡物有本有至。本者本根,至者最高成就。本为至之所本,至者本之所至。本亦谓之原,至亦谓之归。原者原始,归者归宿。辨万物之原,明人生之归,而哲学之能事毕矣。
Taevas on inimese juureks ja inimene on taeva täiuseks[2], kuivõrd asjade liigid on evolutsiooni käigus täiustunud. Igal asjal on juur ja täius. Juur on lähtekoht (本根), täius on kõrgeim saavutus. Juur on täiuse juur ja täius on juure täius. Juurt kutsutakse ka algupäraks (), täiust/päralejõudmist kutsutakse ka naasmiseks (). Algupära on esmaalgus, naasmine on kojujõudmine. Filosoofia eriliseks ülesandeks ongi kõikide asjade algupära tuvastamine ning inimelu naasmise taipamine.
宇宙万事万物之间最重要的基本关系有二:一曰本末,二曰高卑。有本然后有末,末待本而存在。物之不齐,物之情也。《孟子》,或高或卑,或精或粗。宇宙大化,无生物演化而有生物,生物演化而有有心之生物,至于人类,可谓物类中最优异者。人居于天之中而能知天,人为物类中而一物而能宰物。故人为自然演化之所至。宇宙大化,先粗而后精,由卑以达高。然而精以粗为本,高以卑为基。如无天地,岂有人类哉?
Universumi arvutute protsesside ja asjade seas on kõige tähtsamad kaks suhet: üks on juur ja latv ning teine on kõrge ja madal. Kui on juur, siis seejärel on latv, latv sõltub oma eksistentsis juurest. „Asjad ei ole võrdsed oma tundetuuma poolest“ (Mengzi) s.t kõrge ja madala ehk peene ja jämeda poolest. Universumi suures muutumises alguses elusolendeid ei olnud, aga siis nad evolutsiooni käigus tekkisid ning elusolendite evolutsiooni käigus tekkisid mõistuse/meelega elusolendid kuni inimeseni välja, nii et inimest võib nimetada asjaliikide seas kõige suurepärasemaks. Inimene kuulub taevasse, aga ta saab teada taevast, inimene on üks asi teiste seas, aga ta suudab juhtida asju. Seepärast inimene on täiustunud [pärale jõudnud] looduse evolutsioonis käigus. Universumi suures muutumises on esmalt jäme ja seejärel tuleb peen ning madalamast jõutakse kõrgemani. Aga peene juureks on jäme ning kõrge aluseks on madal. Kui pole taevas-maad, kuidas saaks siis olla inimest?
人类生存于广大自然之中,而能认识自然,而且能知当然之准则,能依当然之准则以改变自然,并改变自己之生活以达到人生之理想境界。人固为物类演化之所至,然而仍须前进不已,日新无息,进复再进,新而又新,以达到更高更上之境界。
Inimene eksisteerib hiiglasliku looduse sees, aga ta suudab tunnetada loodust ning veel enam, ta suudab tunnetada kindlaid norme ning nendele kindlatele normidele tuginedes muuta loodust ning ka omaenda elu, et jõuda inimelu ideaalse olukorrani. Inimene on küll asjaliikide evolutsiooni käigus täiustunud, aga ta peab endiselt lakkamatult edasi liikuma, pidevalt uuenema, ikka ja jälle edenema, taas ja taas uuenema, et küündida veelgi kõrgema, veelgi ülema olukorrani.


2. Asjade süsteem ja toimingute soonestik
二、物统事理

凡可知而无待于知者谓之实有。知有待于实有,实有无待于知。知即对于实有有之知。
Kõike seda, mida saab teada, aga mis ei sõltu teadmisest, kutsutakse tegelikkuseks. Teadmine sõltub tegelikkusest, aga tegelikkus ei sõltu teadmisest. Teadmine saab oma teadmise seoses tegelikkusega.
实有之中有事有物,事物之内有理,凡物为多事相续之历程,多事相续而有一定之理者则为一物。
凡物为多事相续而具有一定之理之历程。凡物皆历程,指其历程中之变化而言谓之事,指其变化中之规律而言谓之理。物统事理。
事为实有,理亦实有。理即在事中,无其中无理之事,无不在事中之理。实有即有事有物有理之世界。
Tegelikkus hõlmab toiminguid ja asju. Toimingutes ja asjades on soonestik, iga asi on paljude järgnevate toimingute protsess; kui paljud toimingud järgnevad üksteisele ja selles on oma kindel soonestik, siis see ongi asi.
Iga asi on paljude toimingute järgnevus, aga tal on oma kindla soonestikuga protsess. Iga asi on protsess ning kui osutatakse tema protsessis toimuvatele muutustele, siis seda kutsutakse toiminguks, ning kui osutatakse tema muutuste reeglipärasustele, siis seda kutsutakse soonestikuks. Asjad moodustavad süsteemi ja toimingud soonestiku.
Toimingud on tegelikkus ja soonestik on samuti tegelikkus. Soonestik ongi toimingute sees ja ei ole toimingut, milles poleks soonestikku, ega soonestikku, mis poleks toimingus. Tegelikkuses ongi toimingute, asjade ja soonestike maailm.


3. Asi on allikas, meel on haru
 三、物源心流

宇宙演化之大历程是由物质(一般物质),而生物(有生命的物质),而有心物(有心知的有生物质)。物为基本,生命心知为物质演化而有之较高级的形态。
Universumi evolutsiooni suur protsess tuleb ainest (tavalisest ainest) ning sünnitab asju (elusainet) ning meelega asju (meele ja eluga ainet). Asi on alusjuur, elu ja meel on aine arengu suhteliselt kõrgem vorm.
物质是自存(自己存在),生命是自保(有自己的目的),心知是自知而知他(有知觉与思维)。
Aine eksisteerib ise (on iseenesest olemas), elu hoiab ennast (ta seab omaenda eesmärke), meeleteadmine teab ennast ja teist (tal on teadvus ja mõttesisud).
物质为最基本存在。宇宙实为物质的宇宙,物质实为其它更复杂更精微之存在之基本。宇宙之最根本的成分为空时与事物。空时为事物之存在形式。
Aine on kõige alusjuursem eksistents. Universum on tegelikult aineline universum ning aine on tegelikult teise, keerukama ja peenema eksistentsi alusjuur. Universumi kõige põhilisem element on aegruum ja toiming-asi. Aegruum on toiming-asja eksisteerimise vorm.
物有质能二相与粒波二相。质可转为能,能可转为质。粒可显为波,波可显微粒。此波粒一体之物不能无动。物之存在即其运动历程,而其运动有其规律。无物则无动,无动则无律。无不动之物,物离物之动。无无律之动,无离动之律。物之最究竟元子结集而为次究竟元子,最究竟元子亦非一型,其结聚有其构造,其构造亦即其运动所不能逾越之形态。次究竟元子非一级,次究竟元子结聚为一般元子,一般元子结聚为分子,分子结聚为常物。常物实有极赜之构造。常物所含之元子常在动中,常物之整体亦常在动中,常物所在之环境亦常在动中。
Asjadel on aine-energia duaalsus ja osake-laine duaalsus. Aine saab muutuda energiaks ja energia aineks. Osake võib ilmneda lainena ja laine osakesena. Asi, mis on korraga laine ja osake, ei saa mitte liikuda. Asja eksisteerimine seisnebki tema liikumisprotsessis ning sellel liikumisel on omad reeglid. Kui pole osakest, siis pole liikumist ja kui pole liikumist, siis pole reegleid. Pole mitteliikuvat asja ning asi ei ole lahus asja liikumisest. Pole reeglita liikumist ja ei ole liikumisest lahus olevat reeglit. Kui asjade kõige viimsemad elemendid kokku kogunevad, siis tuleb sellest järgmise astme element; kõige viimsemad elemendid pole homogeensed (非一型) ja nende kokkukogunemisel on oma struktuur; selle struktuur ja liikumine ei saa käia sellest mustrist väljaspool. Teise astme algne element ei ole ühekorruseline, vaid see koguneb kokku ja saab tavalisteks aatomiteks ning tavalised aatomid kogunevad kokku ja saavad molekulideks, molekulid kogunevad kokku ja saavad tavaliseks aineks. Tavalisel ainel on tegelikult väga peenike struktuur. Tavalises asjas sisalduvad elemendid lakkamatult liiguvad temas ning tavalise asja kogukeha samuti on pidevas liikumises, nagu ka tema ümbrus.
生命之特性为自己保持(动植物都力求保持自己),自己发展(动植物都有成长发展的历程),新陈代谢(不断吸收外物以维持自己),自类延续(生殖遗传)。简言之可谓有自保性,亦可谓具内在目的性,在一定范围内能改变环境而不为环境所改变。
Elu eripära seisneb enese alalhoidmises (nii loomad kui taimed püüavad ennast alal hoida), enese arendamises (nii loomi kui taimi iseloomustab kasvamise ja arenemise protsess), metabolism (nad pidevalt omandavad väljast aineid enese alalhoidmiseks), oma soo jätkamine (paljunemine ja pärilikkus). Lühidalt öeldes võib öelda, et neil on enese alalhoiu võime ning võib ka ütelda, et neil on sisemine eesmärk; nad suudavad teatud määral muuta ümbrust, selmet olla ise ümbrusest muudetud.
有生则有死,凡生物莫不由成长而趋于衰亡。有生则有杀,生物与生物之间斗争极烈。“裁非其类以养其类(《荀子》),为生物不同种类间的基本关系。
Kui on elu, siis on ka surm. Iga elusolend vältimatult pärast kasvamist kaldub nõrgenema ja hävima. Kui on elu, siis on ka hävitamine, elusolendite vahel käib äärmiselt kibe võitlus. „Notid mitte-endasuguseid, et toita endasuguseid“ (Xunzi) – selline on põhiline suhe elusolendite vahel, kes ei kuulu ühte liiki.  
心知为高级生物所特有之性能。心知之特性为辨别。外物有异则辨其为异,异中有同则辨其为同,外物有变则辨其为变,变中有常则辨其为常。心知实为一种辨别的反应。有心之物因能知物遂能宰物。心知不惟能知自然,而且能辨当然。生命之自然为自保,道德之当然则是利他。
Meeleteadvus on kõrgeltarenenud elusolendite eriomadus. Meeleteadvuse erilisus seisneb eristusvõimes. Kui välisasjad on erinevad, siis suudab ta eristada nende erinevust; kui selles erinevuses on nad ka sarnased, siis eristab ta seda sarnasust; kui välisasjades toimub muutus, siis eristab ta seda muutust ja kui muutumises on püsivust, siis eristab ta seda püsivust. Meeleteadvus on tegelikult eristamise tagajärg. Seepärast suudab meelega asi teada asju ja juhtida neid. Meeleteadvus mitte üksnes et suudab teada loodust, vaid ta suudab ka eristada seda, mis peab olema. Elusloodus tegeleb enesehoidmisega, eetika preskriptiivsus seisneb teisele kasutoomises.  
物为本源,心乃物质演化而有,为支流。物源而心流。物为一本,生物,有心物为较高级之物。一本而多级。
Asi/aine on juur ja allikas, meel/teadvus tekib aine evolutsiooni käigus ning kujutab endast oksi ja (jõe)harusid. Asi/aine on allikas ja meel on (jõe)haru. Asi/aine on juur ning elusolendid ja meelega olendid on kõrgelt arenenud aine. Juur on üks, aga [edasisi] tasandeid on palju.


4. Igipõliselt on kaks ja üks
四、永恒两一

Kõik toimingud ja asjad on muutumises ja voolamises. „Ikka voolata nii päeval ööl“ („Vesteid ja vestlusi“ 9.15). „Muutumine on lakkamatu, taevasmaa salaja teiseneb“ („Liezi“). Universumi suur muutumine polegi muud kui kõikide toimingute ja asjade lakkamatu muutumise suur protsess.
Iga asjaga on nii, et kui ta oma arengus ületab teatava piiri, siis ta pöördub oma vastandiks. „Äärmuslik külm tekitab kuuma, äärmuslik kuum tekitab külma“ („Suur sügavus“[3]). Äärmuslik rõõm tekitab kurbuse, bao-heksagramm oma äärmuses pöördub fu-heksagrammiks[4]. Seda tähendabki see, et asi oma äärmuses paratamatult pöördub oma vastandiks.
Kuidas toimingud ja asjad muunduvad? Miks äärmusseminev asi peab oma vastandiks pöörduma? Põhjus on vastanditevahelises läbikäimises. Pole ühtki asja, mis ei sisaldaks endas kaht vastandlikku külge. Need vastandlikud küljed tõukavad teineteist ja hõõruvad teineteise vastu, tungivad teineteisele peale ja hävitavad teineteist ning sellest võrsubki muutumine. Kui vastandite pooled on leppimatud ja kokkusobitamatud, siis seda kutsutakse vastuoluks. Toimingute ja asjade sees olevad ja vastandlikud küljed mõjutavad teineteist ning sellest on pärit toimingute ja asjade enese-liikumine. Seepärast on öeldud: „Kõva ja pehme tõukavad teineteist ja tekitavad muutuse“ („Muutuste raamatu“ Xici kommentaar), „Kui Yin ja yang on teineteisega seotud, siis sellest võrsub muutus“ („Xunzi“).
Pole ühtki asja, millel poleks vastandit. Vastandi kaks külge sõltuvad oma olemasolus teineteisest, nad on teineteisele vastupidised ja viivad teineteist täide, hävitavad ja tekitavad teineteist. „Olemine ja eimiski sünnitavad teineteist, pikk ja lühike kujundavad teineteist, kõrge ja madal toetuvad teineteisele, eesmine ja tagumine järgnevad teineteisele“ (Laozi § 2), „õnne peale toetub õnnetus / õnnetuses peitub õnn“ (§ 59) [5], „mõni kahandab asja, aga see hoopis kasvab seepeale; mõni kasvatab asja, aga see hoopis kahaneb seepeale “ (§ 42). Kõik vastandipaarid on mingil kombel ühendatud.
„Kui on kujuline asi, siis on selle vastand. Kui on vastand, siis tema toime paratamatult pöördub ümber. Kui on ümberpöördumine, siis on jagelus. Kui on jagelus, siis see viib leppimiseni“ („Rumaluse õgvendamine“[6]). Kui vastasseisjate[7] kahest küljest üks on teisest üle ja hõlmab ta enda sisse, siis võib seda nimetada leppimiseks. Kui üks külg aga on teisest üle ning hävitab selle, siis see ei ole leppimine. Leppimine on ka ajutine. Kui vana vastuolu on lepitatud, siis tekib jälle uus vastuolu. Ja niimoodi lakkamatult. Sellepärast universum muutub otsatult ja väsimatult.
Vastuolude tekkimine on tegelikkuses vältimatu. Vastuolude ületamine on ideaali olemasolus paratamatu. Kui pole vastandite vastuolu, siis maailm seiskuks. Kui pole vastandite vastastikust lepitust, siis vastandid enam ei vastanduks, vaid muutuksid kindlateks asjadeks ning maailm momentaanselt haihtuks.
Kõik asjad on vastandite vastuolus ning kõik toimingud ja asjad sisaldavad kaht otsa, mis on teineteisele vastanditeks. Nad sisaldavad vastuolu enda sees ning väliselt on neil jällegi vastuolu teiste toimingute ja asjadega. Kõik asjad sõltuvad üksteisest ja toetuvad üksteisele, aga ka rebestavad ja raiskavad üksteist. Kõik asjad üheskoos edendades tegelikult kahjustavad üksteist, kulgemised käivad kõrvuti ja töötavad üksteisele vastu. Universumi põhjused on ülimalt peened. („Keskmise tavalise“ väide „kõik asjad üheskoos edenevad ega kahjusta üksteist, kulgemised käivad kõrvuti ega tööta üksteisele vastu“ on vale.)
Iga asi on kaks, kõigi asjade sees sisaldub vastand. Iga kaks on üks, kõigil vastandeil on see, mis neid ühendab. Ühe sees on kaks, kahes on oma üks. „Kui pole asetatud kaht, siis üht pole näha. Kui üht pole näha, siis kahe rakendus lakkab.“ „Kui on vastukaja, siis alles seejärel on läbistamine; kui pole kaht, siis pole üht.“ („Rumaluse õgvendamine“) Kaks ja üks mõlemad koos on samuti kaks ja üks.
Kõige avaramas ruumis üteldes toimingutes, asjades, tasandites on kaks, aga ka üks. Vastandi kumbki pool sisaldab omakorda vastandit, ühendatud toimingu või asja tervikust väljapool on omakorda ühendatus. Kõige pikemas kestuses üteldes on nii, et kui eelmine vastandi-vastuolu saab ületatud, siis tuleb järgmine vastandi-vastuolu. Eemaldades vana tuleb välja uus, kiht-kihi haaval lõppematult. Universumi suur muutumine on igavese vastandumise keeruka vastuolu läbipõimunud protsess.


5. Suure muutumise kolm põhiaspekti
五、大化三极

Universumi suurel muutumisel on kolm põhiaspekti: algsus (), soonestik ja täius.
Algsus on kõige põhilisem aineline eksistents. Soonestik on kõige põhilisem algsoonestik ja kõige üldisemad reeglid. Täius on kõige kõrgem väärtusnorm.
(1) Kõige põhilisem aineline eksistents on viimsed ainelised fundamentaalosakesed. Tavaaine koosneb tuumast ja elektronidest. Tuum ja elektronid on moodustatud fundamentaalosakestest.[8] Fundamentaalosakesed on moodustatud viimsetest fundamentaalosakestest. Viimseid fundamentaalosakesi ei saa enam jagada veelgi väiksemateks osadeks, kuid neis saab ikkagi analüüsida erinevaid aspekte.
(2) Kõige põhilisem ja üleüldisem reegel on „kaks-üks“ ehk vastandumine ja ühendatus. Igal toimingul ja asjal on „kaks-üks“. Pole ühtki asja, mis poleks kaks, ega ühtki kaht, mis poleks üks. Igal asjal on oma kaks, igal kahel on oma üks. „Muutuste raamatus“[9] on öeldud: „Lakkamatu tekkimine on muutus“, „Üks yin ja üks yang on kulg“. Üks yin ja üks yang on yin-yang’i vastandumine ning ühendatus.
 (3) Kõrgeim väärtusnorm on pilgeni täis arvutuid erinevusi ning seeläbi saavutab tasakaalu. Lihtsalt üteldes on see üleüldine kooskõla, mida vanasti kutsuti kooskõlaks, aga ka rikkalikkuse ja pideva uuenemise läbivjoon. „Muutuste raamatu“ „Suures kommentaaris“ on öeldud: „Rikkus on oluline ülesanne, pidev uuenemine on väega täitumine.“ „Mengzi’s“ on üteldud: „Iluks nimetatakse täielikumaks ja rikkalikumaks muutumist [充实]“. Täielikumaks ja rikkalikumaks muutumine tähendabki rikastumist. „Rumaluse õgvendamises“ on üteldud: „Kestev on igati puhas, suur on üleni rikkalik.“ Kestev tähendabki pidevat uuenemist. Üleni rikkalik ja igati puhas tähendabki tegelikult väärtuse kõige kõrgemat normi. Ainult pidevalt uuenedes saab sageli jõuda tasakaaluni, ainult pidevalt uuenedes saab sageli hoida oma rikkalikkust.
Vanaaja filosoofid ütlesid tihti „keskmine tavaline“. Keskmine-tavaline muutub seiskuvaks ega edene enam ning kaotab oma rikkalikkuse ja pideva uuenemise väe. Nüüd tuleb üleüldisusega muuta keskmisust, üleüldise tasakaalustumisega muuta keskmist-tavalist.


6. Arukus läbistab seesmist ja välist
六、知通内外

Arukus eristab teadmist ja teatavat. Vesi ja peegel küll peegeldavad asju, aga inimese meeleorganid ja meeleteadvus suudavad eristada asju. See, kuidas meeleorganid ja meeleteadvus eristavad asju, sarnaneb mõneti vee ja peegli peegeldamisega, aga on sellest kõrgem. Meeleorganid ja meeleteadvus suudavad võrrelda asjade samasusi ja erinevusi ning eristada nende muutumist ja püsimist; „sellest“ jõuab „tolleni“, „praegusest“ liigub tagasi „tunaseni“, ta võrdleb ja sünteesib ning suudab eristada asjade reegleid. Seepärast suudab ta möödunut uurides teada tulevast, lähedase kohta käivat teadmist laiendada kaugele. Võib ütelda, et „meel“ on seesmine ning „asi“ väline, aga arukus läbistab seesmist ja välist.
Inimese arukusel on kolm allikat: välisasjad, aistingud (感觉)[10] ja praktika (实践). Välisasjad on aistingute lähteallikas, sest kui pole välisasju, siis mida meeleorganid siis peegeldaksid? Kui on välisasjad, siis alles on aistingud. Aistingud on arukuse lähtekoht. Kui välisasjad erutavad meeleorganeid, siis on aisting ning aistingu sisuks ongi välisasjade peegeldused. Kuid inimese aistingud leiavad kõik aset praktika sees, inimene praktika käigus käib läbi välisasjadega ja seepeale on teal mingit teadmist välisasjust.
Inimese arukuse algus ja lõpp toetuvad praktikale. Inimene otsib teadmist just praktiliste vajaduste tõttu; praktilise tegevuse käigus hangib ta teadmist, praktika põhjal kontrollib ta teadmist, praktika ongi keha/enese () liikumine, mille käigus asjades toimub mingeid muutusi. Kui me tahame sügavamalt teada saada välisasjade omadusi, siis peab asjades toimuma muutusi. Mõni lõikab neid lahti, et järgi uurida nende seesmust ning mõista nende struktuuri. Mõni muudab nende väliskuju, et uurida sellest johtuvaid muutusi ning tundma õppida nende reeglipärasusi.
Kogu teadmine seisneb aistingus ja mõtlemises. Teadmisel on kaks korrust: esimene on aisting ja teine on mõtlemine. Aisting on aistitav erutus, mis tuleneb meeleorganitest saadud toimingute-asjade mõjudest, ning püüab teada saada toimingute-asjade sisu ja seisukorda. Mõtlemine ehk süvamõtlemine, mida kutsutakse ka mõistmiseks, tugineb aistimisvõimele ning analüüsi- ja sünteesivõimele, et mõista toimingute ja asjade iseloomu ja reegleid. Aistimine on mõtlemise alus; kui poleks aistimist, siis ei saaks mõtlemine millelegi tugineda. Mõtlemine on aistimise süvenemine; kui poleks mõtlemist, siis jääks aistimine pidama pinnapealse tajumise juurde. Aistingust mõtlemisse on liikumine madalast sügavasse, nii et on võimalik teadmises jõuda kõigi taevaaluste toimingute ja soonestikeni.
Igal inimesel on omaenda aisting ja igaüks saab aistida ainult seda, mida ta ise tunneb, mitte mõni teine inimene. Aga kui paljudel inimestel on toimingute-asjade suhtes ühised reaktsioonid, siis saab laiendada ja tõendada paljude inimeste ühised aistingud toimingute ja asjade tegelikkuse suhtes. Kui ühistele aistingutele lisada analüüs ja süntees, siis me saame ühised mõisted ja kategooriad. Süvamõtlemise käitatud mõisted ja kategooriad on kõik ühised; need pole kellegi privaatomanduses. Seepärast arukus ei ole ühe inimese arukus, vaid on tegelikult paljude inimeste ühisomandus.


7. Päristeadmise kolm avaldust
七、真知三表

On päristeadmine ja libateadmine. See, mis vastab välisasjade tegelikule olukorrale, on päristeadmine, vastasel juhul on see libateadmine. Päristeadmine käib objektiivsete reeglite kohta ja selle sisu on pärissoonestik.
Aga kuidas eristada päris- ja libateadmist, selle kohta on kolm indikaatorit ja kolm normi. (Vanasti Mozi[11] rääkis kolmest indikaatorist, mis andis epistemoloogiasse suure panuse; siinne järgib seda tähendust, kuid pisut teisendatud kujul.) Päristeadmise kolm indikaatorit on: (1) kõne enese sidusus, (2) aistingu ja kogemuse sisude vastavus, (3) millist praktikat ja tagajärgi võib selle alusel ennustada. Lühidalt öeldes, esiteks see, kas kõne viib täide soonestikku; teiseks, kas see tugineb toekatele põhjustele; ning kolmandaks, kas käitumine saab jõuda täielikkusele.
Ühtki teadmist ei saa eemaldada kõnest ning ta peab olema sidus; samas kõne ei suuda näidata toimingute ja asjade objektiivset vastuolulisust. Kõigil toimingutel ja asjadel on kaks külge: üksteisele vastukäimine ja üksteise lõpuleviimine, üksteise hävitamine ja üksteise tekitamine. Ükski laiendus ei saa seda näidata, aga samas tuleb seda näidata, et teadmine saaks lakata olemast pinnapealne ja kallutatud.
Toimingud ja asjad sisaldavad kõik vastuolu, aga toimingute ja asjade sees olev vastuolu peab oma osapooli üksteisele vastandama erinevatest aspektidest ja erinevates osades ning toimingute ja asjade vastuolu üksteise suhtes avaldub mitmesuguste toimingute ja asjade kaudu – nii et sellest vastuolust rääkimine ei saa lähtuda ühestainsast aspektist või osast või olla seoses üheainsa toimingu-asjaga. Nende vastastikuse vastuolu mõlemat poolt saab omakorda analüüsida kaheks pooleks, mis on teineteisega vastuolus. Kuid analüüsi lõpuks ei saa nad ühes ja samas punktis olla iseendaga vastuolus, nii et toimingud-asjad on vastuolulised ja samas identsed; nad sisaldavad vastandit, aga ka ajutist ühendust. Päristeadmine matkib asjade tegelikku olukorda ning peab olema sidus ega tohi olla enesega vastuolus.[12]
Teadmine peab vastama aistingukogemuses ilmnevale. Ma tajun mingit toiming-asja „sellena“, nii et ma ei saa pidada teda „tolleks“. Taju võib olla ekslik ja isegi kui ta sageli on seda, siis ometi saab üks inimene seda asja korduvalt tajudes või paljud inimesed palju kordi tajudes viga parandada ning asja [päriselt] teada. Selle tõttu, et taju võib olla ekslik, ei tohi taju ennast ebausaldusväärseks pidada. Inimese meeleorganid on tööriistad, mis ühendavad seesmist ja välist, mitte ei eralda neid.
Igasuguses teadmises on ennustusi ja viiteid tulevikulisele kogemusele, ta peab ütlema, milline tagajärg on mingi toiming-asjaga läbikäimisel. Tuleb üritada seda välja tuua ning siis katsetada, ja kui saadakse ennustusele vastav tulemus, siis see kinnitab, et see teadmine on päris, vastasel juhul on see liba. See on päris- ja libateadmise eristamise kõige olulisem kriteerium.
Päristeadmine peab olema sidus iseendaga, tajukogemusega ning eeskätt praktiliste tagajärgedega. Need kolm sidusust näitavad, et tegemist on päristeadmisega. Päristeadmine on teadmises, kogemuses ja praktikas ning need kolm on omavahel seotud; võib ka ütelda, et see on teadmise, kogemuse ja praktika läbiv lõng. Teadmine, kogemus ja praktika on üks lõng; see on kitsalt epistemoloogilisest ükslõngsusest laiem ükslõng. Päristeadmise kolm indikaatorit võib kokku võtta üheks; võib ütelda, et päristeadmise kriteerium seisneb teadmise, kogemuse ja praktika ükslõngsuses.


8. Kogukond ja üksikisik on üks kehand
八、群己一体

Kui sünnib inimene, siis see tähendab, et sünnib kogukond; inimkonna elu on kogukonnakehandi elu. „Lindude ja loomadega ei saa nagu omasugustega kogukonda moodustada; kui ma ei seltsi nende inimestega, kellega siis veel“ („Vesteid ja vestlusi“ 18.6). Inimene ei saa elada lahus kogukonnast. „Inimese jõud pole võrreldav härja omaga ega jalad hobuse omadega, kuidas ta siis saab härgi ja hobuseid isetahtsi rakendada? Sest inimesed suudavad seltsida, nood teised aga mitte“ („Xunzi“). See, et inimkonna suutlikkus käib üle teistest olenditest, tuleneb seltsivusest.
Kõik indiviidid on kogukonnakehandi liikmed, indiviidil pole tegelikult eraldiseisvat eksistentsi. Mistahes indiviid saab ühiskonnalt eluks vajaliku toidu, eluaseme ning isegi arukuse ja keele. Isegi see, kes sööb omaenese jõupingutuste vilja, peab neid teistega vahetama. Indiviid toetub oma eksistentsis ühiskonnale. Indiviid ja kogukonnakehand tegelikult ei vastandu teineteisele; kogukonna ja üksiku vahel pole tegelikult piiri, kogukond ja üksik suhtuvad teineteisesse nagu tevik ja osa. Tervik saab moodustada ainult siis, kui osad saavad kokku; osa saab eksisteerida kogukonda ühendatuna. Kogukond ja üksik on lahutamatu ühiskehand. Kogukonna õnn ja õnnetus on indiviidi õnn ja õnnetus, kogukonna kasu ja kahju on indiviidi kasu ja kahju, nõnda nagu keha kasu ja kahju on nelja jäseme kasu ja kahju.
Ajalooliselt on inimkogukonnad olnud pidevalt lõhestatud. Ühiskond on algselt tehtud selleks, ühiselt töötada ja ühiselt nautida, aga see jagunes kaheks: üks töötab, aga ei naudi, teine naudib, aga ei tööta, ning sellest sai kõige suurem ebavõrdsus. Kuid see ebavõrdsus peab lõpuks tühistatama. Need, kes töötavad, aga ei naudi „toidavad inimesi“; need, kes naudivad aga ei tööta „juhivad/valitsevad inimesi“; inimeste toitjaid juhitakse, inimeste juhtijad sõltuvad toitmisest. Kuid inimeste toitjad võivad ise ennast juhtida, aga inimeste juhtijad ei saa ise ennast toita, mistõttu lõpuks on inimeste toitjatel inimeste valitsejatest üksnes kahju, aga ei mingit kasu, nii viimased muutuvad üleliigseteks, üleliigsed aga tuleb kõrvaldada.
Elu on võitluslik ning eluprotsess ongi võitlusliku elu protsess. Inimelu ongi võitlusliku inimese elu ning soonestikupärasuse/mõistlikkuse/võrdsuse (合理) eest võitlemise elu. Mõistlik elu ongi selline elu, kus teine ja mina oleme võrdväärsed. Orjastatute esimene ülesanne on vastu seista mistahes orajastamisele.
Võitluses võrdväärse elu eest pole midagi olulisemat kui ebavõrdsuse kaotamine ja võrdsuse saavutamine. Kõige suurem ebavõrdsus on klassiline rõhumine. Enamik inimesi töötab, aga ei naudi, vähemus naudib, aga ei tööta – see on suurim ebavõrdsus. Ühiskondliku rõhumise tühistamine on praegusaja inimelu püüdluse esimene ülesanne.


9. Inimese ja kogukonna kolm asjatoimetust
九、人群三事

„Kevadete ja sügiste“ Zuo kommentaaris on inimelu kolmeks suureks algeks peetud vooruse õgvendamist (正徳), ressursside kasutamist (利用) ja elu rikastamist (厚生). Vooruse õgvendamine tähendab vaimse elu taseme tõstmist, ressursside kasutamine ja elu rikastamine parandavad ja arendavad materiaalset elu. Need kolm asjatoimetust on võrdselt olulised ja võib öelda, et nad stimuleerivad nii vaimset kui ka materiaalset elu ega tühista üksteist. Tänapäeval räägitakse samuti kolmest asjatoimetusest: taeva korraldamine (御天), süsteemimuutmine (革制), loomuseteisendamine (化性). Taeva korraldamine tähendab looduse parandamist, süsteemimuutmine tähendab ühiskonna parandamist, loomuse teisendamine tähendab inimelu parandamist. Kui kõik need kolm on parandatud, siis saab jõuda inimelu ideaalse olukorrani.
Taeva korraldamine tähendab seda, et loodusseaduste abil parandatakse looduse käesolevat olukorda, nii et see sobiks paremini inimkonna eluvajadustega; n-ö taeva korraldamine tähendab asjade korraldamist. „Muutuste raamatu“ kommentaaris on öeldud: „[õnnis] eelneb taevale, aga pole temaga vastuolus, järgneb taevale, aga peab kinni taeva aegadest“ (先天而天弗違,後天而奉天時, 《文言 乾》). Taevale eelneja juhatab loodust, taevale järgneja järgib taevast. Inimene peab ühest küljest loodusele järgnema, aga teiest küljest peab ta seda juhtima – niimoodi saab jõuda taeva ja inimese sobitumiseni.
Inimelu sõltub loodusest ja eriti looduse muutmisest. Kogu põllumajandustootmine on looduse muutmise ettevõtmine ning mägedest kaevandamine, jõgede süvendamine, tööriistade valmistamine, elektri tootmine on seda enam looduse muutmise eriviisid. Viimasel ajal on loodusteadused teinud suuri edusamme, nagu ka looduse muutmise ettevõtmine. Loodusteaduste põhifunktsioon on teada taevast, et korraldada taevast, teada asju, et juhtida asju. Looduse käesolevat olukorda saab muuta. Loodusteaduste oskus seisneb teadmiste laiendamises ja soonestikeni jõudmises, kohasuse peenenemises ja vaimu sisenemises; sellejärel saab kasutada ressursse ja rikastada elu.
Süsteemimuutja muudab ühiskondlikku süsteemi, et jõuda ideaalse ühiskonnani; see tähendab süsteemimuutmist ja revolutsiooni. Revolutsioon tähendabki seda, et muudetakse ära ühiskonnakorraldus, mida ei saa parandada ning rajatakse parem.
Sestpeale, kui ilmusid ühiskondlikud klassid, on vähemus rõhunud enamust; vähemus on olnud kontrollivas positsioonis ega ole töötanud, enamus on loonud materiaalseid väärtusi ja jõukust, kuid olnud orjastatud. Miski pole hullem kui inimestevaheline ebavõrdsus. Ühiskonnakorralduse muutmise põhieesmärk on ära muuta selline süstem, kus vähemus orjastab enamust, ning jõuda suure ühtsuse olukorrani. See on soonestikuline põhimõte ning selleni peab püüdma jõuda ka käesolevalt. Laiad rahvahulgad peavad kõpuks suutma ise korraldada oma elukäiku ning kaotada ära nähtus, kus ühed inimesed rõhuvad teisi.
Loomuseteisendaja teisendab inimese loomust, kõrvaldab halba ja edendab head, austab kohasust ja surub alla pahelise, et edendada inimese vaimset olukorda.
Inimloomuse tegelikkuses on nii head kui halba. Hea ja halva eristus on seesama, mis ühis- ja erameelsuse oma. Headus on see, kui sa suurendad ühismeelsust ja unustad erameelsuse, sead ühismeelsuse ettepoole ja erameelsuse tahapoole; halb on see, kui kui sa põhjustad erameelsust ja tühistad ühismeelsuse, kahandad ühismeelsust ja nuumad erameelsust. Inimesel on ühismeelsuse-eelistamise loomus, aga ka erameelsusele kalduv loomus. Ühismeelsuse-eelistamise loomus on soonestiku-loomus, erameelsusele-kalduv loomus on paheline loomus. Looduskeskkonna parandamise ja loomisega samaaegselt peab inimkond muutma ka oma loomust ja meelelaadi, sest alles siis on võimalik jõuda ideaalse eluni.
„Muutuste raamatu“ Xici kommentaaris on öeldud: „Tähenduse peenendamisega me siseneme vaimilisse, et saada praktilist rakendust; rakendatava kasutamisega me anname kehale turva, et küllastada väge/voorust“ (精義入神,以致用也。利用安身,以崇德也). Ressursside rakendamine parandab materiaalset elu, väe/voorusega küllastumine kõrgendab vaimset elu; need kaks täiustavad ja aitavad teineteist.
Igal parandamisel peab olema oma suund. Mis suund on taeva korraldamisel, süsteemimuutmisel ja loomuseteisendamisel? See käib rohmakast peenemaks, lihtsast rikkalikuks, madalast kõrgeks, vastandlikust harmooniliseks. Muutuse eesmärk on kõrgema väärtuse kättetoomise püüdlus. Kuid muutus on käänuline, kõrgemale tõusmiste vahel langetakse allapoole, korrastamiste vahel toimub korralagedusi. Selle kohta, et „kõik asjad üheskoos edenevad ega kahjusta üksteist, kulgemised käivad kõrvuti ega tööta üksteisele vastu“ võib ütelda, et see on kõrgeim ideaal, aga tegelikkuses on nii, mida enam musttuhanded asjad edenevad, seda enam nad üksteist kahjustavad, kulgemised käivad kõrvuti ja vahel töötavad üksteisele vastu. Inimkogukondade arengusuund on aga see, et ületatakse kahjustamised ja vastutöötamised, et jõuda vastastikuse sobimise ja harmooniani. Kuid absoluutset harmooniat pole kunagi võimalik saavutada. Kui inimesed on usinad, siis nad suudavad õigeaegselt ületada konflikte ning jõuda suhtelise harmooniani.


10.  Uue moraali väljapakkumine
十、拟仪新徳

Moraal muutub vastavalt ajastule ning teiseneb üheskoos ühiskondliku elu muutustega. Praegusaja maailma ühiskondlik elu on vanaaegsest väga erinev, aga kui me endiselt kasutaksime vanu vooruse eesmärke, siis vähe sellest, et see oleks asjata, vaid see oleks lausa kahjulik. Sellepärast tuleb uurida ajastu vajadusi, et rajada uus moraal.
Praegusaja maailmas, kui toimvad suured ühiskondlikud pöörded on see, mis soodustab ühiskonna edenemist, moraalne ning mis on sellele vastupidine, on moraalivastane. Moraali kriteeriumiks on see, et ta tooks kõige suuremat kasu enamikule inimestest. Moraali kõige põhilisem printsiip on see: tee kõike seda, mis sobib kõige laiemate rahvahulkade kõige suurema kasuga, ning väldi seda, mis rikub kõige laiemate rahvahulkade kõige suuremat kasu.
Kogukonnakehandi inimeste kasude vahel on vastuolu. Kõikide üksikinimeste kasu kokkuliidetuna on sageli fiktsionaalne. Seepärast ma ütlesingi „kõige laiemate rahvahulkade kõige suurem kasu“, mitte „kõikide inimeste ühine kasu“.
Moraali alusprintsiip on üks: ühismeelsus.
Inimkogukonna sees kerkib sageli esile vastuolusid, aga tuleb eristada õiglast ja mitteõiglast. Kui rahva enamiku ning väheste inimeste kasu vahel on vastuolu, siis rahva enamiku kasu on õiglane. Kui rõhutavad võitlevad rõhujatega, siis rõhutute poolel on õiglus. Õiglusel on kaks põhimõtet: esiteks peab vähemus nõustuma enamusega ning teiseks tuleb ebavõrdsused tühistada ning muuta võrdseks.
Vanade vooruste seas on neid, mis on nii roopas, et neid sealt välja ei saa, aga on ka neid, millelt võib laenata nime ja anda sellele uus tähendus, sest rahva keelt ei saa päris katkestada, nii et on täiesti lubatav võtta vana nimi ja anda sellele uus tähendus.
Siinses käsitluses toome välja kuus küündiv-voorust  (达徳) ja kuus alusvoorust (基徳). Kuus küündiv-voorust on: 1) ühismeelsus ja ustavus, 2) kohuse- ja kaastunne, 3) usaldusväärsus ja siirus, 4) tagasihoidlikkus ja mitte-ettetrügimine, 5) ausus ja sirgeselgsus, 6) kangelaslikkus ja meelekindlus. Kuus alusvoorust on: 1) pojalikkus vanemate vastu, 2) lahkus laste vastu, 3) hoolas töökus, 4) kokkuhoidlikkus, 5) ühisvara hoidmine, 6) häbitunne. Küündiv-voorus puudutab reegleid, kuidas üksikisik käitub kogukonnakehandi või kogukonnakehandi enamiku suhtes, alusvoorus puudutab reegleid, kuidas käituda koduses elus või igapäevastes tegevustes.
[...]
Moraali aluseks on hüiskonna vajadused, moraali normid on paika pandud ajalooliste objektiivsete vajaduste poolt; seda ei tohi vähemus omavoliliselt kujundada. Kuid elades praegusaja maailmas ja seistes vastamisi praeguste pakiliste probleemidega, ei saa seda [uut moraali] mitte rajada. Kommete ja tavade muutmine on igaühe kohus; minagi pingutan selle nimel, et selle jutuga oma kohust täita.


[1] 《张岱年全集》第三卷,河北人民出版社,1996216-228页。See on peatükk raamatust „Viis traktati taevast ja inimesest“ 《天人五伦》 (1942).
[2] Ehk „kohalejõudmine“. Taevas ja inimene on läte/lähe ja kohalejõudmine/lõpp-punkt.
[3] Yang Xiong’i (53 eKr – 18 pKr) teos.
[4] Esimene on ülimalt yin, teine ülimalt yang. Selline chengyu-lik sõnastus pärineb Liang Qichao’lt (1873-1929).
[5] Mälli tõlge.
[6] Zhang Zai (1020-77) teos.
[7] Duili 对立 on sõna-sõnalt saksa Gegen-stand’i ehk vastas-seismise vaste. Eelnevas tsitaadis oli lihtsalt dui, mis on igasugune „vastu“, „poole“ jne.
[8] Füüsikaterminoloogias kuulub elektron fundamentaalosakeste hulka.
[9] Täpsemini, Xici kommentaaris.
[10] See sõna tähendab ka tundmist laiemalt.
[11] Üks Hiina vanimaid mõtlejaid, tegutses 5. saj. teisel poolel eKr. 
[12] See arutluskäik tundub üksjagu vastuoluline. Öeldakse, et asjades on nii seesmine vastuolu kui ka väline vastuolu (teiste asjadega) ning seda kõike hästi mitmest aspektist. Ühtlasi on asjades ka mingi vähemasti ajutine sidusus. Kõne peaks seda matkima, aga miks rõhutab ZDN üksnes seda aspekti, et kõne peab olema sidus, kuid mitte seda, et ta peab (asjade kombel) sisaldama endas vastuolu?

domenica 27 settembre 2015

Fragment Xu Fuguan'i teosest "Hiina kunsti vaim" (1966)

Xu Fuguan徐復觀 (1902-1982)
„Hiina kunsti vaimsus“《中國藝術精神》(1966)

Siin tuleb aga täpsustada üht asja: nii konfutsiaanlus kui ka taoism peavad küll inimese elu kunstiliseks, aga konfutsiaanluses alustatakse sellest, et teadlikult hakatakse muusikaga kultiveerima inimese elu ja piirdutakse inimese iseloomu täiustamisega. Kui nad räägivad muusikast, siis ei tee nad seda niisiis lihtsalt muusika enese pärast, vaid selleks, et tõsta kõrgemale muusikale enesele esitatavaid nõudmisi ning kehastunult ära tunda [ti3ren4 體認] muusika kõige kõrgemat tähendust. Ja mis puudutab Qin dünastia eelset konfutsiaanlikku käsitlust kunsti vaimust, siis on see suhteliselt selge ja arusaadav.
Ka Zhuangzi pole tänapäeva esteetikauurijate moodi, kes algusest peale võtavad ilu endale eesmärgiks ning kunsti endale objektiks, mida nad seejärel hakkavad käsitlema ja teostama. Ta pole aga ka samasugune nagu konfutsiaanid, et ta valiks välja mingi kindla kunstiobjekti ning hoiaks kinni ühest kindlast eesmärgist. Ei Laozil ega ka Zhuangzil pole algselt mingit kunstilist eesmärki ja ammugi ei võta nad mingit kindlat kunsti oma otsingute objektiks. Nad taotlevad kõige kõrgema tasandi „kulgu“, nii et kui Laozi või Zhuangzi peaks hauas kuulma minu juttu selle kohta, et just see ongi tänapäeva kunsti vaim, siis nad kindlasti naeraksid selle üle, kuidas ma nende „elavad sõnad“ muudan arulisteks „surnud sõnadeks“. Tõepoolest, nad hävitavad käesoleva inimelu, et taotleda ideaalset inimolukorda. Nende järgi on kulg kõige põhilisem universumit loov jõud ning inimene on kulgemise poolt loodud, nii et kulg on inimese kõige alupärasem olemus, ja kui inimene ületab iseenda, siis seda kutsusid nad alguses „väeks“ [] ja hiljem „loomuseks“ [xing4 ]. Sellise teoreetilise lähtekoha ja sisu järgi võib ütelda, et kulgemisel pole mitte kõige vähematki pistmist kunstiga.
Ent kui me ei vaata mitte nende spekulatiivset metafüüsikat, vaid nende enesekultiveerimispraktikatega saavutatud elusfääri, siis me näeme, et see nende praktika on üks äärmiselt suurte kunstnike enesekultiveerimine, nii et ootamatul moel saab neid lugeda selle hulka, mida me tänapäeval nimetame kunsti vaimuks. Võib ka ütelda niimoodi, et kui me kirjeldame [miao2shu4 描述] Zhuangzi kulgu kontseptuaalselt ning ka mõistame seda üksnes kontseptuaalselt, siis see kulg kuulub spektulatiivsesse metafüüsikasse. Aga kui me võtame Zhuangzit nii, et ta käsitleb inimese isiklikku kogemust [ti3yan4 體驗] ja niimoodi teda ka väljendame [chen2shu4 陳述], siis me sellise inimese isikliku kogemuse peale jõuame taipamiseni ning see on läbinisti kunstivaim ning see on Hiina kunsti arengut ka märkamatult teataval määral mõjutanud.
Kuna nad algselt polnud pühendunud kunstile, mina aga samas ütlesin, et nende „kulu“ olemus ja süsteem on kõige tõelisemalt seotud kunstivaimuga, siis on vaja teha kaks täpsustust.
1) Esiteks saab kontseptuaalselt nende „kulgu“ piiritleda kunstivaimuks, kuid nende kunstivaimuga ei saa piiritleda nende kulgu. Kuna kulgemisel on ka mõtlemise (filosoofiline) aspekt, siis loogiliselt on tema ulatus kunstist laiem. Nad rääkisid kulgemisest seoses inimeluga, mitte mõne kunstiteosega, nii et kui nad kritiseerivad inimeste reaalset elu, siis vahel tundub, et sellel pole midagi tegemist kunstiga.
2) Teiseks kui me ütleme, et kulgemise olemus on kunsti vaim, siis see tähendab kunstivaimu kõige kõrgemas mõttes. Igal inimesel on kunstivaim, aga selles, kuivõrd kunstivaimust teadlik ollakse, on mitmesuguseid astmeid; see võib olla ka lihtsalt inimelu sees üheks naudinguks ega pea tingimata muutuma kavakindlaks kunstiloominguks; sest „väljendamine“ [biao3chu1 表出] ja „ilmutamine“ [biao3xian4 表現] on kaks erinevat faasi. Laozi ja Zhuangzi kulg üksnes ilmutavad ja täiustavad inimelu; see ei pea tingimata muutuma kavakindlaks kunstiteoste loomiseks. Kuid see kõige kõrgem kunstivaim on tegelikult kunsti viimseim alus.
Zhuangzi ei tugine kulgemise kehastunud äratundmisel [ti3ren4 體認] keelelisele arutlusele ega isegi mitte käesoleva inimelu kehastunud äratundmisele, vaid ta on teostanud ja läbi teinud oma kaasaegse kunsti konkreetse liikumise, sinnamaani, et elu saab kunstilise mõtte ning sügava ergutuse. Näiteks peatükis „Asjade võrdsustamine“ [ütleb Zhuangzi]: „Maa puhkpillid on kõikvõimalikud õõnsused, inimese puhkpillid on bambuspillid“, aga taeva puhkpillid, mis otseselt ilmutavad kulgu, on tegelikult „ise“, „endastvõetud“[1] maa ja inimese puhkpillid. Ei ole veel mingit kolmandat asja, mida nimetataks „taeva puhkpillideks“. Nii et „taevapuhkpillid“ on tegelikult lihtsalt teatav vaimne hoiak. Kuid me võime ikkagi mõtelda niimoodi, et Zhuangzi pidi enne kogema inimpuhkpillide (nt bambus- või paaniflöödi vms) muusikat, enne kui ta sai kogeda maa puhkpille ja enne kui ta sai kogeda taeva puhkpille. Nii et võib ka ütelda niimoodi, et Zhuangzi „kulg“ ongi vahel konkreetse muusikalise tegevuse sees toimuv sublimeerumine. „Zhuangzi’s“ on selliseid näiteid väga palju. Nagu me siin allpool kirjeldame, mõistab seepärast Zhuangzi kunsti väga sügavalt, aga seda mõistmist ei saa lahutada „kulgemisest“.
Vaadakem nüüd järgnevat lõiku „Zhuangzi’st“:

Kokk Nael lõikas valitseja Wenhui jaoks härga lahti. Kui ta käsi puudutas, õlg toetas, jalg astus, põlv nõtkus, kostus vuhh, tantsis nuga, ja kostus tšahh, kõik tabas rütmi, nagu “Mooruspuusalu” tantsus või “Alguslaulu” meloodias. Wenhui ütles: “Ohhoo! Suurepärane! Et oskus võib küündida sellise tasemeni!” Kokk Nael pani noa ära ja vastas: “See, mis sinu teenrile meeldib, on kulg, mis on etem kui oskus. Alguses, kui sinu teener hakkas härgi lahti lõikama, siis ei näinud ta muud kui härga. Kolm aastat hiljem ei näinud ta enam tervet härga. Nüüd aga sinu teener kohtub [härjaga] vaimus, ei näe teda silmadega; meeleorganid oskavad peatuda ja vaim tahab liikuda [omasoodu]. Ma toetun loomulikele liigendustele [...] ja väikese noaliigutusega tšahhdi ongi [tükk] juba lahti lõigatud ja langeb mütsti maha. Seisan, nuga käes ja vaatan ümberringi, viivitan rahulolevalt, teen noa puhtaks ja panen ära.”

Tsiteeritud lõigus tuleb kõigepealt pöörata tähelepanu kulgemise ja kunsti vahekorrale. Kunst on tehniline oskus. Kokk Nael ütleb, et temale meeldib kulg; kulg aga on kunsti suhtes kõrgem tase ning sellest me saame teada, et kulg on kunstiga tihedalt seotud. Kokk Nael ei käsitle kulgu kunstis suhtes välisena, vaid seesmisena. Nagu me eespool[2] kirjeldasime, nimetatigi Läänes antiikajal kunsti oskuseks.[3] Veel tänapäevalgi ei suuda kunst eraldada ennast oskusest, meisterlikkusest. Kuid kas selline oskus on ikkagi kunstiline? Või on see puhtalt tehniline? Nii vaimsuse kui rakenduse seisukohalt on erinevus olemas ja Zhuangzi oli sellest väga sügavalt ja selgesti teadlik. Puhttehnilisest küljest on härja lahtilõikamise liigutuse puhul hinnata üksnes tema praktilisi tagajärgi. See, et „kõik tabas rütmi, nagu “Mooruspuusalu” tantsus või “Alguslaulu” meloodias“ näib siis olevat kasutu ülejääk. Aga kui keegi saab lihtsalt tehnilisest tegevusest naudingut, siis see materioaalne nauding saadakse tehnilise tegevuse kaudu, mitte ei seisne selles tegevuses eneses. Zhuangzi ettekujutatud kokk Naela härjalahtilõikamise eripära seisneb just nimelt selles, et „kõik tabas rütmi, nagu “Mooruspuusalu” tantsus või “Alguslaulu” meloodias“. Sellist efekti tehniline tegevus kui selline ei vaja; see efekt kuulub tehnilise oskuse kaudu saavutatud kunstilisuse juurde. Härjalõikamisest saadud nauding ongi „seisan, nuga käes ja vaatan ümberringi, viivitan rahulolevalt“. See on tema tehnilise oskuse enese kaudu saavutatud vaimne nauding, kunstiline nauding. Eespool nimetatud kunstiline efekt ja nauding ongi kokk Naelale meeldiva kulu konkreetne sisu. Kogu selles pikas lõigus, mis algab sõnadega „Alguses, kui sinu teener hakkas härgi lahti lõikama“, seletabki kokk Nael protsessi, kuidas ta suudab oskuse juurest siseneda meisterlikku [gong1fu工夫] kulgemisse; tegelikult on see oskuse juurest kunstilisse loomingusse sisenemise protsess; me tuleme selle juurde veel hiljem tagasi. „Zhuangzis“ on veel teisigi oskuse juurest kulgemisse sisenemise lugusid, mida me ka veel allpool käsitleme.

不過在這裡應當預先說明的是:儒道兩家,雖都是為人生而藝術﹔但孔子是一開始便是意識地以音樂藝術為人生修養之資,並作為人格完成的境界。因此,他不僅就音樂的自身以言音樂﹔並且也就音樂的自身以提出對音樂的要求,體認到音樂最高的意境。因而關於先秦儒家藝術精神的把握,便比較顯明而容易。庄子則不僅不像近代美學的建立者,一開始即以美為目的,以藝術為對象,去加以思考、體認,並且也不像儒家一樣,把握住某一特定的藝術對象,抱定某一目的去加以追求。老子乃至庄子,在他們思想起步的地方,根本沒有藝術的意欲,更不曾以某種具體藝術作為他們追求的對象。因此,他們追求所達到的最高境界的“道”,假使起老、庄於九原,驟然聽到我說的“即是今日之所謂藝術精神”,必笑我把他們的“活句”當作“死句”去理會。不錯,他們隻是掃蕩現實人生,以求達到理想人生的狀態。他們隻把道當作創造宇宙的基本動力﹔人是道所創造,所以道便成為人的根源地本質﹔克就人自身說,他們先稱之為“德”,后稱之為“性”。從此一理論的間架和內容說,可以說“道”之與藝術,是風馬牛不相及的。但是,若不順著他們思辨地形上學的路數去看,而隻從他們由修養的工夫所到達的人生境界去看,則他們所用的工夫,乃是一個偉大藝術家的修養工夫﹔他們由工夫所達到的人生境界,本無心於藝術,卻不期然而然地會歸於今日之所謂藝術精神之上。也可以這樣的說,當庄子從觀念上去描述他之所謂道,而我們也隻從觀念上去加以把握時,這道便是思辨地形而上的性格。但當庄子把它當作人生的體驗而加以陳述,我們應對於這種人生體驗而得到了悟時,這便是徹頭徹尾地藝術精神,並且對中國藝術的發展,於不識不知之中,曾經發生了某程度的影響。但因為他們本無心於藝術,所以當我說他們之所謂道的本質,實系最真實地藝術精神時,應先加兩種界定:一是在概念上隻可以他們之所謂道來范圍藝術精神,不可以藝術精神去范圍他們之所謂道。因為道還有思辨(哲學)的一面,所以僅從名言上說,是遠較藝術的范圍為廣的。而他們是面對人生以言道,不是面對藝術作品以言道﹔所以他們對人生現實上的批判,有時好像是與藝術無關的。另一是說道的本質是藝術精神,乃就藝術精神最高的意境上說。人人皆有藝術精神﹔但藝術精神的自覺,既有各種層次之不同,也可以隻成為人生中的享受,而不必一定落實為藝術品的創造﹔因為“表出”與“表現”,本是兩個階段的事。所以老、庄的道,隻是他們現實地、完整地人生,並不一定要落實而成為藝術品的創造。但此最高的藝術精神,實是藝術得以成立的最后根據。並且就庄子來說,他對於道的體認,也非僅靠名言的思辨,甚至也非僅靠對現實人生的體認,而實際也通過了對當時的具體藝術活動,乃至有藝術意味的活動,而得到深的啟發。例如《齊物論》:“地籟,則眾竅是已。人籟,則比竹是已。”而所謂道的直接顯露的天籟,實際即是“自己”“自取”的地籟、人籟。並非另有一物,可稱為天籟。所以天籟實際隻是一種精神狀態。但我們不妨設想,庄子必先有作為人籟的音樂(比竹,即簫管等樂器)的體會,才有地籟的體會,才有天籟的體會。因此,便也可以說,庄子之所謂道,有時也是就具體地藝術活動中升華上去的。《庄子》一書,這種例子到處都是。正因為如此,所以如本文后面所述,庄子對藝術,實有最深刻的了解﹔而這種了解,實與其所謂“道”,有不可分的關系。現在先看庄子下面的一段文章:

庖丁為文惠君解牛,手之所觸,肩之所倚,足之所履,膝之所,砉然響然,奏刀駘然,莫不中音﹔合於《桑林》之舞(成《疏》:殷湯樂名),乃中《經首》之會(成《疏》:《經首》,《成池》樂章名,則堯樂也)。文惠君曰:嘻,善哉,技蓋至此乎?庖丁釋刀對曰:臣之所好者道也,進乎技矣。始臣之解牛之時,所見無非牛者。三年之后,未嘗見全牛也。方今之時,臣以神遇而不以目視,官知止而神欲行。依乎天理,……動刀甚微,謀然已解,如土委地。提刀而立,為之四顧,為之躊躇滿志。善刀而藏之。(《養生主》一一七…九頁,中華書局《庄子集釋》本。后同)
在上面的一段文章中,首先應注意道與技的關系。技是技能。庖丁說他所好的是道,而道較之於技是更進了一層,由此可知道與技是密切地關連著。庖丁並不是在技外見道,而是在技之中見道。如前所述,古代西方之所謂藝術,本亦兼技術而言。即在今日,藝術創作,還之呈現離不開技術、技巧。不過,同樣的技術,到底是藝術性的?抑是純技術性的?在其精神與效用上,實有其區別﹔而庄子,則非常深刻而明白地意識到了此一區別。就純技術的意味而言,解牛的動作,隻須計較其實用上的效果。所謂“莫不中音,合於《桑林》之舞,乃中《經首》之會”,可以說是無用的長物。而一個人從純技術上所得的享受,乃是由技術所換來的物質性的享受,並不在技術的自身。庄子所想像出來的庖丁,他解牛的特色,乃在“莫不中音,合於《桑林》之舞,乃中《經首》之會”,這不是技術自身所須要的效用,而是由技術所成就的藝術性的效用。他由解牛所得的享受,乃是“提刀而立,為之四顧,為之躊躇滿志”,這是在他的技術自身所得到的精神上的享受,是藝術性的享受。而上面所說的藝術性的效用與享受,正是庖丁“所好者道也”的具體內容。至於“始臣之解牛之時”以下的一大段文章,乃庖丁說明他何以能由技而進乎道的工夫過程,實際是由技術進乎藝術創造的過程,這在后面還要提到。並且《庄子》一書,還有其他的由技進乎道的故事,這也會在后面提到。

Vt徐复观,《中国艺术精神》, 上海:华东师范大学出版社,2001.1229-32页。[4]


[1] Käsikirjalises tõlkes olen selle „Zhuangzi“ koha praeguse seisuga tõlkinud nii: „Isand Väga vastas: “Puhumine [annab] iga kord isesuguse [heli], aga ta toob selle välja [igaühest] endast. Kõik võtavad endast, nii et kes on nende erutaja?”“
[2] S.t Xu Fuguan on sellest rääkinud raamatu osas, mis eelneb siin äratoodud lõigule.
[3] Kr. k. techne, ld. k. ars. Ka eesti sõnal „kunst“ on oskuse tähendus, nagu tegelikult ka hiina sõnal yi4 .
[4] Elektrooniliselt lihtsustatud märkides leitud teksti muutsin automaatselt lihtsustamata märkideks, kuivõrd originaalis anti see välja Taiwanil; kuna seda väljaannet mul käepärast pole, siis võib mõni märk olla teisiti kui algtekstis.