Taeva
ja inimese lühiseletus[1]
Zhang
Dainian 张岱年 (1909-2004)
1. Taevas on juur ja inimene täius
一、天人本至
哲学为天人之学。天者广大自然，人者最优异之生物。哲学研究者即自然之根本原理与人生之最高准则。哲学即根本原理与最高准则之学。
Filosoofia uurib taevast ja inimest. Taevas on hiigelsuur
loodus, inimene on kõige suurepärasem elusolend. Filosoofia uuribki looduse juurprintsiipe (根本) ning inimese kõige kõrgemaid norme.
Filosoofia ongi juurprintsiipide ja kõrgeimate normide uurimine.
天为人之所本，人为天之所至，即自然中物类演化之所至。凡物有本有至。本者本根，至者最高成就。本为至之所本，至者本之所至。本亦谓之原，至亦谓之归。原者原始，归者归宿。辨万物之原，明人生之归，而哲学之能事毕矣。
Taevas on
inimese juureks ja inimene on taeva täiuseks[2],
kuivõrd asjade liigid on evolutsiooni käigus täiustunud. Igal asjal
on juur ja täius. Juur on lähtekoht (本根), täius on
kõrgeim saavutus. Juur on täiuse juur ja täius on juure täius. Juurt kutsutakse
ka algupäraks (原), täiust/päralejõudmist
kutsutakse ka naasmiseks (归). Algupära
on esmaalgus, naasmine on kojujõudmine. Filosoofia eriliseks ülesandeks ongi
kõikide asjade algupära tuvastamine ning inimelu naasmise taipamine.
宇宙万事万物之间最重要的基本关系有二：一曰本末，二曰高卑。有本然后有末，末待本而存在。物之不齐，物之情也。《孟子》，或高或卑，或精或粗。宇宙大化，无生物演化而有生物，生物演化而有有心之生物，至于人类，可谓物类中最优异者。人居于天之中而能知天，人为物类中而一物而能宰物。故人为自然演化之所至。宇宙大化，先粗而后精，由卑以达高。然而精以粗为本，高以卑为基。如无天地，岂有人类哉？
Universumi arvutute protsesside ja asjade seas on kõige tähtsamad kaks
suhet: üks on juur ja latv ning teine on kõrge ja madal. Kui on juur, siis
seejärel on latv, latv sõltub oma eksistentsis juurest. „Asjad ei ole võrdsed
oma tundetuuma poolest“ (Mengzi) s.t kõrge ja madala ehk peene ja jämeda
poolest. Universumi suures muutumises alguses elusolendeid ei olnud, aga siis
nad evolutsiooni käigus tekkisid ning elusolendite evolutsiooni käigus tekkisid
mõistuse/meelega elusolendid kuni inimeseni välja, nii et inimest võib nimetada
asjaliikide seas kõige suurepärasemaks. Inimene kuulub taevasse, aga ta saab
teada taevast, inimene on üks asi teiste seas, aga ta suudab juhtida asju. Seepärast
inimene on täiustunud [pärale jõudnud] looduse evolutsioonis käigus. Universumi
suures muutumises on esmalt jäme ja seejärel tuleb peen ning madalamast jõutakse
kõrgemani. Aga peene juureks on jäme ning kõrge aluseks on madal. Kui pole
taevas-maad, kuidas saaks siis olla inimest?
人类生存于广大自然之中，而能认识自然，而且能知当然之准则，能依当然之准则以改变自然，并改变自己之生活以达到人生之理想境界。人固为物类演化之所至，然而仍须前进不已，日新无息，进复再进，新而又新，以达到更高更上之境界。
Inimene
eksisteerib hiiglasliku looduse sees, aga ta suudab tunnetada loodust ning veel
enam, ta suudab tunnetada kindlaid norme ning nendele kindlatele normidele
tuginedes muuta loodust ning ka omaenda elu, et jõuda inimelu ideaalse
olukorrani. Inimene on küll asjaliikide evolutsiooni käigus täiustunud, aga ta
peab endiselt lakkamatult edasi liikuma, pidevalt uuenema, ikka ja jälle
edenema, taas ja taas uuenema, et küündida veelgi kõrgema, veelgi ülema
olukorrani.
2. Asjade
süsteem ja toimingute soonestik
二、物统事理
凡可知而无待于知者谓之实有。知有待于实有，实有无待于知。知即对于实有有之知。
Kõike seda,
mida saab teada, aga mis ei sõltu teadmisest, kutsutakse tegelikkuseks.
Teadmine sõltub tegelikkusest, aga tegelikkus ei sõltu teadmisest. Teadmine
saab oma teadmise seoses tegelikkusega.
实有之中有事有物，事物之内有理，凡物为多事相续之历程，多事相续而有一定之理者则为一物。
凡物为多事相续而具有一定之理之历程。凡物皆历程，指其历程中之变化而言谓之事，指其变化中之规律而言谓之理。物统事理。
事为实有，理亦实有。理即在事中，无其中无理之事，无不在事中之理。实有即有事有物有理之世界。
Tegelikkus
hõlmab toiminguid ja asju. Toimingutes ja asjades on soonestik, iga asi on
paljude järgnevate toimingute protsess; kui paljud toimingud järgnevad
üksteisele ja selles on oma kindel soonestik, siis see ongi asi.
Iga asi on
paljude toimingute järgnevus, aga tal on oma kindla soonestikuga protsess. Iga
asi on protsess ning kui osutatakse tema protsessis toimuvatele muutustele,
siis seda kutsutakse toiminguks, ning kui osutatakse tema muutuste
reeglipärasustele, siis seda kutsutakse soonestikuks. Asjad moodustavad
süsteemi ja toimingud soonestiku.
Toimingud on
tegelikkus ja soonestik on samuti tegelikkus. Soonestik ongi toimingute sees ja
ei ole toimingut, milles poleks soonestikku, ega soonestikku, mis poleks
toimingus. Tegelikkuses ongi toimingute, asjade ja soonestike maailm.
3. Asi on
allikas, meel on haru
三、物源心流
宇宙演化之大历程是由物质（一般物质），而生物（有生命的物质），而有心物（有心知的有生物质）。物为基本，生命心知为物质演化而有之较高级的形态。
Universumi evolutsiooni suur protsess tuleb ainest (tavalisest
ainest) ning sünnitab asju (elusainet) ning meelega asju (meele ja eluga
ainet). Asi on alusjuur, elu ja meel on aine arengu suhteliselt kõrgem vorm.
物质是自存（自己存在），生命是自保（有自己的目的），心知是自知而知他（有知觉与思维）。
Aine eksisteerib ise (on iseenesest olemas), elu hoiab ennast
(ta seab omaenda eesmärke), meeleteadmine teab ennast ja teist (tal on teadvus
ja mõttesisud).
物质为最基本存在。宇宙实为物质的宇宙，物质实为其它更复杂更精微之存在之基本。宇宙之最根本的成分为空时与事物。空时为事物之存在形式。
Aine on kõige alusjuursem eksistents. Universum on tegelikult
aineline universum ning aine on tegelikult teise, keerukama ja peenema
eksistentsi alusjuur. Universumi kõige põhilisem element on aegruum ja
toiming-asi. Aegruum on toiming-asja eksisteerimise vorm.
物有质能二相与粒波二相。质可转为能，能可转为质。粒可显为波，波可显微粒。此波粒一体之物不能无动。物之存在即其运动历程，而其运动有其规律。无物则无动，无动则无律。无不动之物，物离物之动。无无律之动，无离动之律。物之最究竟元子结集而为次究竟元子，最究竟元子亦非一型，其结聚有其构造，其构造亦即其运动所不能逾越之形态。次究竟元子非一级，次究竟元子结聚为一般元子，一般元子结聚为分子，分子结聚为常物。常物实有极赜之构造。常物所含之元子常在动中，常物之整体亦常在动中，常物所在之环境亦常在动中。
Asjadel on aine-energia duaalsus ja osake-laine duaalsus. Aine
saab muutuda energiaks ja energia aineks. Osake võib ilmneda lainena ja laine
osakesena. Asi, mis on korraga laine ja osake, ei saa mitte liikuda. Asja
eksisteerimine seisnebki tema liikumisprotsessis ning sellel liikumisel on omad
reeglid. Kui pole osakest, siis pole liikumist ja kui pole liikumist, siis pole
reegleid. Pole mitteliikuvat asja ning asi ei ole lahus asja liikumisest. Pole
reeglita liikumist ja ei ole liikumisest lahus olevat reeglit. Kui asjade kõige
viimsemad elemendid kokku kogunevad, siis tuleb sellest järgmise astme element;
kõige viimsemad elemendid pole homogeensed (非一型)
ja nende kokkukogunemisel on oma struktuur; selle struktuur ja liikumine ei saa
käia sellest mustrist väljaspool. Teise astme algne element ei ole
ühekorruseline, vaid see koguneb kokku ja saab tavalisteks aatomiteks ning
tavalised aatomid kogunevad kokku ja saavad molekulideks, molekulid kogunevad
kokku ja saavad tavaliseks aineks. Tavalisel ainel on tegelikult väga peenike
struktuur. Tavalises asjas sisalduvad elemendid lakkamatult liiguvad temas ning
tavalise asja kogukeha samuti on pidevas liikumises, nagu ka tema ümbrus.
生命之特性为自己保持（动植物都力求保持自己），自己发展（动植物都有成长发展的历程），新陈代谢（不断吸收外物以维持自己），自类延续（生殖遗传）。简言之可谓有自保性，亦可谓具内在目的性，在一定范围内能改变环境而不为环境所改变。
Elu eripära seisneb enese alalhoidmises (nii loomad kui taimed
püüavad ennast alal hoida), enese arendamises (nii loomi kui taimi iseloomustab
kasvamise ja arenemise protsess), metabolism (nad pidevalt omandavad väljast
aineid enese alalhoidmiseks), oma soo jätkamine (paljunemine ja pärilikkus). Lühidalt
öeldes võib öelda, et neil on enese alalhoiu võime ning võib ka ütelda, et neil
on sisemine eesmärk; nad suudavad teatud määral muuta ümbrust, selmet olla ise
ümbrusest muudetud.
有生则有死，凡生物莫不由成长而趋于衰亡。有生则有杀，生物与生物之间斗争极烈。“裁非其类以养其类”（《荀子》），为生物不同种类间的基本关系。
Kui on elu, siis on ka surm. Iga elusolend vältimatult pärast
kasvamist kaldub nõrgenema ja hävima. Kui on elu, siis on ka hävitamine,
elusolendite vahel käib äärmiselt kibe võitlus. „Notid mitte-endasuguseid, et
toita endasuguseid“ (Xunzi) – selline on põhiline suhe elusolendite vahel, kes
ei kuulu ühte liiki.
心知为高级生物所特有之性能。心知之特性为辨别。外物有异则辨其为异，异中有同则辨其为同，外物有变则辨其为变，变中有常则辨其为常。心知实为一种辨别的反应。有心之物因能知物遂能宰物。心知不惟能知自然，而且能辨当然。生命之自然为自保，道德之当然则是利他。
Meeleteadvus on kõrgeltarenenud elusolendite eriomadus. Meeleteadvuse
erilisus seisneb eristusvõimes. Kui välisasjad on erinevad, siis suudab ta eristada
nende erinevust; kui selles erinevuses on nad ka sarnased, siis eristab ta seda
sarnasust; kui välisasjades toimub muutus, siis eristab ta seda muutust ja kui
muutumises on püsivust, siis eristab ta seda püsivust. Meeleteadvus on
tegelikult eristamise tagajärg. Seepärast suudab meelega asi teada asju ja
juhtida neid. Meeleteadvus mitte üksnes et suudab teada loodust, vaid ta suudab
ka eristada seda, mis peab olema. Elusloodus tegeleb enesehoidmisega, eetika
preskriptiivsus seisneb teisele kasutoomises.
物为本源，心乃物质演化而有，为支流。物源而心流。物为一本，生物，有心物为较高级之物。一本而多级。
Asi/aine on juur ja allikas, meel/teadvus tekib aine evolutsiooni
käigus ning kujutab endast oksi ja (jõe)harusid. Asi/aine on allikas ja meel on
(jõe)haru. Asi/aine on juur ning elusolendid ja meelega olendid on kõrgelt
arenenud aine. Juur on üks, aga [edasisi] tasandeid on palju.
4. Igipõliselt on kaks ja üks
四、永恒两一
Kõik toimingud ja asjad on muutumises ja voolamises. „Ikka
voolata nii päeval ööl“ („Vesteid ja vestlusi“ 9.15). „Muutumine on lakkamatu,
taevasmaa salaja teiseneb“ („Liezi“). Universumi suur muutumine polegi muud kui
kõikide toimingute ja asjade lakkamatu muutumise suur protsess.
Iga asjaga on nii, et kui ta oma arengus ületab teatava piiri,
siis ta pöördub oma vastandiks. „Äärmuslik külm tekitab kuuma, äärmuslik kuum
tekitab külma“ („Suur sügavus“[3]).
Äärmuslik rõõm tekitab kurbuse, bao-heksagramm oma äärmuses pöördub fu-heksagrammiks[4]. Seda
tähendabki see, et asi oma äärmuses paratamatult pöördub oma vastandiks.
Kuidas toimingud ja asjad muunduvad? Miks äärmusseminev asi
peab oma vastandiks pöörduma? Põhjus on vastanditevahelises läbikäimises. Pole
ühtki asja, mis ei sisaldaks endas kaht vastandlikku külge. Need vastandlikud
küljed tõukavad teineteist ja hõõruvad teineteise vastu, tungivad teineteisele
peale ja hävitavad teineteist ning sellest võrsubki muutumine. Kui vastandite
pooled on leppimatud ja kokkusobitamatud, siis seda kutsutakse vastuoluks.
Toimingute ja asjade sees olevad ja vastandlikud küljed mõjutavad teineteist
ning sellest on pärit toimingute ja asjade enese-liikumine. Seepärast on
öeldud: „Kõva ja pehme tõukavad teineteist ja tekitavad muutuse“ („Muutuste
raamatu“ Xici kommentaar), „Kui Yin ja yang on
teineteisega seotud, siis sellest võrsub muutus“ („Xunzi“).
Pole ühtki asja, millel poleks vastandit. Vastandi kaks külge
sõltuvad oma olemasolus teineteisest, nad on teineteisele vastupidised ja
viivad teineteist täide, hävitavad ja tekitavad teineteist. „Olemine ja eimiski
sünnitavad teineteist, pikk ja lühike kujundavad teineteist, kõrge ja madal
toetuvad teineteisele, eesmine ja tagumine järgnevad teineteisele“ (Laozi § 2),
„õnne peale toetub
õnnetus / õnnetuses
peitub õnn“ (§ 59) [5], „mõni kahandab asja, aga
see hoopis kasvab seepeale; mõni kasvatab asja, aga see hoopis kahaneb seepeale
“ (§ 42). Kõik vastandipaarid on mingil kombel ühendatud.
„Kui
on kujuline asi, siis on selle vastand. Kui on vastand, siis tema toime
paratamatult pöördub ümber. Kui on ümberpöördumine, siis on jagelus. Kui on
jagelus, siis see viib leppimiseni“ („Rumaluse õgvendamine“[6]). Kui
vastasseisjate[7] kahest küljest üks on
teisest üle ja hõlmab ta enda sisse, siis võib seda nimetada leppimiseks. Kui
üks külg aga on teisest üle ning hävitab selle, siis see ei ole leppimine. Leppimine
on ka ajutine. Kui vana vastuolu on lepitatud, siis tekib jälle uus vastuolu.
Ja niimoodi lakkamatult. Sellepärast universum muutub otsatult ja väsimatult.
Vastuolude
tekkimine on tegelikkuses vältimatu. Vastuolude ületamine on ideaali olemasolus
paratamatu. Kui pole vastandite vastuolu, siis maailm seiskuks. Kui pole
vastandite vastastikust lepitust, siis vastandid enam ei vastanduks, vaid
muutuksid kindlateks asjadeks ning maailm momentaanselt haihtuks.
Kõik
asjad on vastandite vastuolus ning kõik toimingud ja asjad sisaldavad kaht
otsa, mis on teineteisele vastanditeks. Nad sisaldavad vastuolu enda sees ning
väliselt on neil jällegi vastuolu teiste toimingute ja asjadega. Kõik asjad
sõltuvad üksteisest ja toetuvad üksteisele, aga ka rebestavad ja raiskavad
üksteist. Kõik asjad üheskoos edendades tegelikult kahjustavad üksteist,
kulgemised käivad kõrvuti ja töötavad üksteisele vastu. Universumi põhjused on
ülimalt peened. („Keskmise tavalise“ väide „kõik asjad üheskoos edenevad ega
kahjusta üksteist, kulgemised käivad kõrvuti ega tööta üksteisele vastu“ on
vale.)
Iga
asi on kaks, kõigi asjade sees sisaldub vastand. Iga kaks on üks, kõigil
vastandeil on see, mis neid ühendab. Ühe sees on kaks, kahes on oma üks. „Kui
pole asetatud kaht, siis üht pole näha. Kui üht pole näha, siis kahe rakendus
lakkab.“ „Kui on vastukaja, siis alles seejärel on läbistamine; kui pole kaht,
siis pole üht.“ („Rumaluse õgvendamine“) Kaks ja üks mõlemad koos on samuti
kaks ja üks.
Kõige avaramas ruumis üteldes toimingutes, asjades, tasandites
on kaks, aga ka üks. Vastandi kumbki pool sisaldab omakorda vastandit,
ühendatud toimingu või asja tervikust väljapool on omakorda ühendatus. Kõige
pikemas kestuses üteldes on nii, et kui eelmine vastandi-vastuolu saab
ületatud, siis tuleb järgmine vastandi-vastuolu. Eemaldades vana tuleb välja
uus, kiht-kihi haaval lõppematult. Universumi suur muutumine on igavese vastandumise
keeruka vastuolu läbipõimunud protsess.
5. Suure muutumise kolm põhiaspekti
五、大化三极
Universumi suurel muutumisel on kolm põhiaspekti: algsus (元), soonestik ja täius.
Algsus on kõige põhilisem aineline eksistents. Soonestik on
kõige põhilisem algsoonestik ja kõige üldisemad reeglid. Täius on kõige kõrgem
väärtusnorm.
(1) Kõige põhilisem aineline eksistents on viimsed ainelised fundamentaalosakesed.
Tavaaine koosneb tuumast ja elektronidest. Tuum ja elektronid on moodustatud
fundamentaalosakestest.[8]
Fundamentaalosakesed on moodustatud viimsetest fundamentaalosakestest. Viimseid
fundamentaalosakesi ei saa enam jagada veelgi väiksemateks osadeks, kuid neis
saab ikkagi analüüsida erinevaid aspekte.
(2) Kõige põhilisem ja üleüldisem reegel on „kaks-üks“ ehk
vastandumine ja ühendatus. Igal toimingul ja asjal on „kaks-üks“. Pole ühtki
asja, mis poleks kaks, ega ühtki kaht, mis poleks üks. Igal asjal on oma kaks,
igal kahel on oma üks. „Muutuste raamatus“[9] on
öeldud: „Lakkamatu tekkimine on muutus“, „Üks yin ja üks yang on
kulg“. Üks yin ja üks yang on yin-yang’i
vastandumine ning ühendatus.
(3) Kõrgeim väärtusnorm
on pilgeni täis arvutuid erinevusi ning seeläbi saavutab tasakaalu. Lihtsalt
üteldes on see üleüldine kooskõla, mida vanasti kutsuti kooskõlaks, aga ka
rikkalikkuse ja pideva uuenemise läbivjoon. „Muutuste raamatu“ „Suures
kommentaaris“ on öeldud: „Rikkus on oluline ülesanne, pidev uuenemine on väega
täitumine.“ „Mengzi’s“ on üteldud: „Iluks nimetatakse täielikumaks ja
rikkalikumaks muutumist [充实]“.
Täielikumaks ja rikkalikumaks muutumine tähendabki rikastumist. „Rumaluse õgvendamises“
on üteldud: „Kestev on igati puhas, suur on üleni rikkalik.“ Kestev tähendabki
pidevat uuenemist. Üleni rikkalik ja igati puhas tähendabki tegelikult väärtuse
kõige kõrgemat normi. Ainult pidevalt uuenedes saab sageli jõuda tasakaaluni,
ainult pidevalt uuenedes saab sageli hoida oma rikkalikkust.
Vanaaja filosoofid ütlesid tihti „keskmine tavaline“.
Keskmine-tavaline muutub seiskuvaks ega edene enam ning kaotab oma rikkalikkuse
ja pideva uuenemise väe. Nüüd tuleb üleüldisusega muuta keskmisust, üleüldise
tasakaalustumisega muuta keskmist-tavalist.
6. Arukus läbistab seesmist ja välist
六、知通内外
Arukus eristab teadmist ja teatavat. Vesi ja peegel küll
peegeldavad asju, aga inimese meeleorganid ja meeleteadvus suudavad eristada
asju. See, kuidas meeleorganid ja meeleteadvus eristavad asju, sarnaneb mõneti
vee ja peegli peegeldamisega, aga on sellest kõrgem. Meeleorganid ja
meeleteadvus suudavad võrrelda asjade samasusi ja erinevusi ning eristada nende
muutumist ja püsimist; „sellest“ jõuab „tolleni“, „praegusest“ liigub tagasi
„tunaseni“, ta võrdleb ja sünteesib ning suudab eristada asjade reegleid.
Seepärast suudab ta möödunut uurides teada tulevast, lähedase kohta käivat
teadmist laiendada kaugele. Võib ütelda, et „meel“ on seesmine ning „asi“
väline, aga arukus läbistab seesmist ja välist.
Inimese arukusel on kolm allikat: välisasjad, aistingud (感觉)[10] ja praktika
(实践). Välisasjad on aistingute
lähteallikas, sest kui pole välisasju, siis mida meeleorganid siis
peegeldaksid? Kui on välisasjad, siis alles on aistingud. Aistingud on arukuse
lähtekoht. Kui välisasjad erutavad meeleorganeid, siis on aisting ning aistingu
sisuks ongi välisasjade peegeldused. Kuid inimese aistingud leiavad kõik aset
praktika sees, inimene praktika käigus käib läbi välisasjadega ja seepeale on
teal mingit teadmist välisasjust.
Inimese arukuse algus ja lõpp toetuvad praktikale. Inimene
otsib teadmist just praktiliste vajaduste tõttu; praktilise tegevuse käigus
hangib ta teadmist, praktika põhjal kontrollib ta teadmist, praktika ongi
keha/enese (身) liikumine,
mille käigus asjades toimub mingeid muutusi. Kui me tahame sügavamalt teada
saada välisasjade omadusi, siis peab asjades toimuma muutusi. Mõni lõikab neid
lahti, et järgi uurida nende seesmust ning mõista nende struktuuri. Mõni muudab
nende väliskuju, et uurida sellest johtuvaid muutusi ning tundma õppida nende
reeglipärasusi.
Kogu teadmine seisneb aistingus ja mõtlemises. Teadmisel on
kaks korrust: esimene on aisting ja teine on mõtlemine. Aisting on aistitav
erutus, mis tuleneb meeleorganitest saadud toimingute-asjade mõjudest, ning
püüab teada saada toimingute-asjade sisu ja seisukorda. Mõtlemine ehk süvamõtlemine,
mida kutsutakse ka mõistmiseks, tugineb aistimisvõimele ning analüüsi- ja
sünteesivõimele, et mõista toimingute ja asjade iseloomu ja reegleid. Aistimine
on mõtlemise alus; kui poleks aistimist, siis ei saaks mõtlemine millelegi
tugineda. Mõtlemine on aistimise süvenemine; kui poleks mõtlemist, siis jääks aistimine
pidama pinnapealse tajumise juurde. Aistingust mõtlemisse on liikumine madalast
sügavasse, nii et on võimalik teadmises jõuda kõigi taevaaluste toimingute ja
soonestikeni.
Igal inimesel on omaenda aisting ja igaüks saab aistida ainult
seda, mida ta ise tunneb, mitte mõni teine inimene. Aga kui paljudel inimestel
on toimingute-asjade suhtes ühised reaktsioonid, siis saab laiendada ja
tõendada paljude inimeste ühised aistingud toimingute ja asjade tegelikkuse
suhtes. Kui ühistele aistingutele lisada analüüs ja süntees, siis me saame
ühised mõisted ja kategooriad. Süvamõtlemise käitatud mõisted ja kategooriad on
kõik ühised; need pole kellegi privaatomanduses. Seepärast arukus ei ole ühe
inimese arukus, vaid on tegelikult paljude inimeste ühisomandus.
7. Päristeadmise kolm avaldust
七、真知三表
On päristeadmine ja libateadmine. See, mis vastab välisasjade
tegelikule olukorrale, on päristeadmine, vastasel juhul on see libateadmine. Päristeadmine
käib objektiivsete reeglite kohta ja selle sisu on pärissoonestik.
Aga kuidas eristada päris- ja libateadmist, selle kohta on
kolm indikaatorit ja kolm normi. (Vanasti Mozi[11] rääkis
kolmest indikaatorist, mis andis epistemoloogiasse suure panuse; siinne järgib
seda tähendust, kuid pisut teisendatud kujul.) Päristeadmise kolm indikaatorit
on: (1) kõne enese sidusus, (2) aistingu ja kogemuse sisude vastavus, (3)
millist praktikat ja tagajärgi võib selle alusel ennustada. Lühidalt öeldes,
esiteks see, kas kõne viib täide soonestikku; teiseks, kas see tugineb
toekatele põhjustele; ning kolmandaks, kas käitumine saab jõuda täielikkusele.
Ühtki teadmist ei saa eemaldada kõnest ning ta peab olema
sidus; samas kõne ei suuda näidata toimingute ja asjade objektiivset
vastuolulisust. Kõigil toimingutel ja asjadel on kaks külge: üksteisele
vastukäimine ja üksteise lõpuleviimine, üksteise hävitamine ja üksteise
tekitamine. Ükski laiendus ei saa seda näidata, aga samas tuleb seda näidata,
et teadmine saaks lakata olemast pinnapealne ja kallutatud.
Toimingud ja asjad sisaldavad kõik vastuolu, aga toimingute ja
asjade sees olev vastuolu peab oma osapooli üksteisele vastandama erinevatest
aspektidest ja erinevates osades ning toimingute ja asjade vastuolu üksteise
suhtes avaldub mitmesuguste toimingute ja asjade kaudu – nii et sellest
vastuolust rääkimine ei saa lähtuda ühestainsast aspektist või osast või olla
seoses üheainsa toimingu-asjaga. Nende vastastikuse vastuolu mõlemat poolt saab
omakorda analüüsida kaheks pooleks, mis on teineteisega vastuolus. Kuid
analüüsi lõpuks ei saa nad ühes ja samas punktis olla iseendaga vastuolus, nii
et toimingud-asjad on vastuolulised ja samas identsed; nad sisaldavad
vastandit, aga ka ajutist ühendust. Päristeadmine matkib asjade tegelikku
olukorda ning peab olema sidus ega tohi olla enesega vastuolus.[12]
Teadmine peab vastama aistingukogemuses ilmnevale. Ma tajun
mingit toiming-asja „sellena“, nii et ma ei saa pidada teda „tolleks“. Taju
võib olla ekslik ja isegi kui ta sageli on seda, siis ometi saab üks inimene
seda asja korduvalt tajudes või paljud inimesed palju kordi tajudes viga
parandada ning asja [päriselt] teada. Selle tõttu, et taju võib olla ekslik, ei
tohi taju ennast ebausaldusväärseks pidada. Inimese meeleorganid on tööriistad,
mis ühendavad seesmist ja välist, mitte ei eralda neid.
Igasuguses teadmises on ennustusi ja viiteid tulevikulisele
kogemusele, ta peab ütlema, milline tagajärg on mingi toiming-asjaga läbikäimisel.
Tuleb üritada seda välja tuua ning siis katsetada, ja kui saadakse ennustusele
vastav tulemus, siis see kinnitab, et see teadmine on päris, vastasel juhul on
see liba. See on päris- ja libateadmise eristamise kõige olulisem kriteerium.
Päristeadmine peab olema sidus iseendaga, tajukogemusega ning
eeskätt praktiliste tagajärgedega. Need kolm sidusust näitavad, et tegemist on
päristeadmisega. Päristeadmine on teadmises, kogemuses ja praktikas ning need
kolm on omavahel seotud; võib ka ütelda, et see on teadmise, kogemuse ja
praktika läbiv lõng. Teadmine, kogemus ja praktika on üks lõng; see on kitsalt
epistemoloogilisest ükslõngsusest laiem ükslõng. Päristeadmise kolm
indikaatorit võib kokku võtta üheks; võib ütelda, et päristeadmise kriteerium
seisneb teadmise, kogemuse ja praktika ükslõngsuses.
8. Kogukond ja üksikisik on üks kehand
八、群己一体
Kui sünnib inimene, siis see tähendab, et sünnib kogukond; inimkonna
elu on kogukonnakehandi elu. „Lindude ja loomadega ei saa nagu omasugustega
kogukonda moodustada; kui ma ei seltsi nende inimestega, kellega siis veel“
(„Vesteid ja vestlusi“ 18.6). Inimene ei saa elada lahus kogukonnast. „Inimese
jõud pole võrreldav härja omaga ega jalad hobuse omadega, kuidas ta siis saab
härgi ja hobuseid isetahtsi rakendada? Sest inimesed suudavad seltsida, nood
teised aga mitte“ („Xunzi“). See, et inimkonna suutlikkus käib üle teistest
olenditest, tuleneb seltsivusest.
Kõik indiviidid on kogukonnakehandi liikmed, indiviidil pole
tegelikult eraldiseisvat eksistentsi. Mistahes indiviid saab ühiskonnalt eluks
vajaliku toidu, eluaseme ning isegi arukuse ja keele. Isegi see, kes sööb
omaenese jõupingutuste vilja, peab neid teistega vahetama. Indiviid toetub oma
eksistentsis ühiskonnale. Indiviid ja kogukonnakehand tegelikult ei vastandu
teineteisele; kogukonna ja üksiku vahel pole tegelikult piiri, kogukond ja
üksik suhtuvad teineteisesse nagu tevik ja osa. Tervik saab moodustada ainult
siis, kui osad saavad kokku; osa saab eksisteerida kogukonda ühendatuna. Kogukond
ja üksik on lahutamatu ühiskehand. Kogukonna õnn ja õnnetus on indiviidi õnn ja
õnnetus, kogukonna kasu ja kahju on indiviidi kasu ja kahju, nõnda nagu keha
kasu ja kahju on nelja jäseme kasu ja kahju.
Ajalooliselt on inimkogukonnad olnud pidevalt lõhestatud. Ühiskond
on algselt tehtud selleks, ühiselt töötada ja ühiselt nautida, aga see jagunes
kaheks: üks töötab, aga ei naudi, teine naudib, aga ei tööta, ning sellest sai
kõige suurem ebavõrdsus. Kuid see ebavõrdsus peab lõpuks tühistatama. Need, kes
töötavad, aga ei naudi „toidavad inimesi“; need, kes naudivad aga ei tööta
„juhivad/valitsevad inimesi“; inimeste toitjaid juhitakse, inimeste juhtijad
sõltuvad toitmisest. Kuid inimeste toitjad võivad ise ennast juhtida, aga
inimeste juhtijad ei saa ise ennast toita, mistõttu lõpuks on inimeste
toitjatel inimeste valitsejatest üksnes kahju, aga ei mingit kasu, nii viimased
muutuvad üleliigseteks, üleliigsed aga tuleb kõrvaldada.
Elu on võitluslik ning eluprotsess ongi võitlusliku elu
protsess. Inimelu ongi võitlusliku inimese elu ning soonestikupärasuse/mõistlikkuse/võrdsuse
(合理) eest võitlemise elu.
Mõistlik elu ongi selline elu, kus teine ja mina oleme võrdväärsed. Orjastatute
esimene ülesanne on vastu seista mistahes orajastamisele.
Võitluses võrdväärse elu eest pole midagi olulisemat kui
ebavõrdsuse kaotamine ja võrdsuse saavutamine. Kõige suurem ebavõrdsus on
klassiline rõhumine. Enamik inimesi töötab, aga ei naudi, vähemus naudib, aga
ei tööta – see on suurim ebavõrdsus. Ühiskondliku rõhumise tühistamine on
praegusaja inimelu püüdluse esimene ülesanne.
9. Inimese ja kogukonna kolm asjatoimetust
九、人群三事
„Kevadete ja sügiste“ Zuo kommentaaris on inimelu kolmeks
suureks algeks peetud vooruse õgvendamist (正徳),
ressursside kasutamist (利用) ja elu
rikastamist (厚生). Vooruse
õgvendamine tähendab vaimse elu taseme tõstmist, ressursside kasutamine ja elu
rikastamine parandavad ja arendavad materiaalset elu. Need kolm asjatoimetust
on võrdselt olulised ja võib öelda, et nad stimuleerivad nii vaimset kui ka
materiaalset elu ega tühista üksteist. Tänapäeval räägitakse samuti kolmest
asjatoimetusest: taeva korraldamine (御天),
süsteemimuutmine (革制),
loomuseteisendamine (化性). Taeva
korraldamine tähendab looduse parandamist, süsteemimuutmine tähendab ühiskonna
parandamist, loomuse teisendamine tähendab inimelu parandamist. Kui kõik need
kolm on parandatud, siis saab jõuda inimelu ideaalse olukorrani.
Taeva korraldamine tähendab seda, et loodusseaduste abil
parandatakse looduse käesolevat olukorda, nii et see sobiks paremini inimkonna
eluvajadustega; n-ö taeva korraldamine tähendab asjade korraldamist. „Muutuste
raamatu“ kommentaaris on öeldud: „[õnnis] eelneb taevale, aga pole temaga
vastuolus, järgneb taevale, aga peab kinni taeva aegadest“ (先天而天弗違，後天而奉天時, 《文言 ● 乾》). Taevale
eelneja juhatab loodust, taevale järgneja järgib taevast. Inimene peab ühest
küljest loodusele järgnema, aga teiest küljest peab ta seda juhtima – niimoodi
saab jõuda taeva ja inimese sobitumiseni.
Inimelu sõltub loodusest ja eriti looduse muutmisest. Kogu
põllumajandustootmine on looduse muutmise ettevõtmine ning mägedest
kaevandamine, jõgede süvendamine, tööriistade valmistamine, elektri tootmine on
seda enam looduse muutmise eriviisid. Viimasel ajal on loodusteadused teinud
suuri edusamme, nagu ka looduse muutmise ettevõtmine. Loodusteaduste
põhifunktsioon on teada taevast, et korraldada taevast, teada asju, et juhtida
asju. Looduse käesolevat olukorda saab muuta. Loodusteaduste oskus seisneb
teadmiste laiendamises ja soonestikeni jõudmises, kohasuse peenenemises ja
vaimu sisenemises; sellejärel saab kasutada ressursse ja rikastada elu.
Süsteemimuutja muudab ühiskondlikku süsteemi, et jõuda
ideaalse ühiskonnani; see tähendab süsteemimuutmist ja revolutsiooni.
Revolutsioon tähendabki seda, et muudetakse ära ühiskonnakorraldus, mida ei saa
parandada ning rajatakse parem.
Sestpeale, kui ilmusid ühiskondlikud klassid, on vähemus
rõhunud enamust; vähemus on olnud kontrollivas positsioonis ega ole töötanud,
enamus on loonud materiaalseid väärtusi ja jõukust, kuid olnud orjastatud.
Miski pole hullem kui inimestevaheline ebavõrdsus. Ühiskonnakorralduse muutmise
põhieesmärk on ära muuta selline süstem, kus vähemus orjastab enamust, ning
jõuda suure ühtsuse olukorrani. See on soonestikuline põhimõte ning selleni
peab püüdma jõuda ka käesolevalt. Laiad rahvahulgad peavad kõpuks suutma ise
korraldada oma elukäiku ning kaotada ära nähtus, kus ühed inimesed rõhuvad
teisi.
Loomuseteisendaja teisendab inimese loomust, kõrvaldab halba
ja edendab head, austab kohasust ja surub alla pahelise, et edendada inimese
vaimset olukorda.
Inimloomuse tegelikkuses on nii head kui halba. Hea ja halva
eristus on seesama, mis ühis- ja erameelsuse oma. Headus on see, kui sa
suurendad ühismeelsust ja unustad erameelsuse, sead ühismeelsuse ettepoole ja
erameelsuse tahapoole; halb on see, kui kui sa põhjustad erameelsust ja
tühistad ühismeelsuse, kahandad ühismeelsust ja nuumad erameelsust. Inimesel on
ühismeelsuse-eelistamise loomus, aga ka erameelsusele kalduv loomus.
Ühismeelsuse-eelistamise loomus on soonestiku-loomus, erameelsusele-kalduv
loomus on paheline loomus. Looduskeskkonna parandamise ja loomisega samaaegselt
peab inimkond muutma ka oma loomust ja meelelaadi, sest alles siis on võimalik
jõuda ideaalse eluni.
„Muutuste raamatu“ Xici kommentaaris on öeldud: „Tähenduse
peenendamisega me siseneme vaimilisse, et saada praktilist rakendust;
rakendatava kasutamisega me anname kehale turva, et küllastada väge/voorust“ (精義入神，以致用也。利用安身，以崇德也).
Ressursside rakendamine parandab materiaalset elu, väe/voorusega küllastumine kõrgendab
vaimset elu; need kaks täiustavad ja aitavad teineteist.
Igal parandamisel peab olema oma suund. Mis suund on taeva
korraldamisel, süsteemimuutmisel ja loomuseteisendamisel? See käib rohmakast
peenemaks, lihtsast rikkalikuks, madalast kõrgeks, vastandlikust
harmooniliseks. Muutuse eesmärk on kõrgema väärtuse kättetoomise püüdlus. Kuid
muutus on käänuline, kõrgemale tõusmiste vahel langetakse allapoole,
korrastamiste vahel toimub korralagedusi. Selle kohta, et „kõik asjad üheskoos edenevad
ega kahjusta üksteist, kulgemised käivad kõrvuti ega tööta üksteisele vastu“
võib ütelda, et see on kõrgeim ideaal, aga tegelikkuses on nii, mida enam musttuhanded
asjad edenevad, seda enam nad üksteist kahjustavad, kulgemised käivad kõrvuti
ja vahel töötavad üksteisele vastu. Inimkogukondade arengusuund on aga see, et
ületatakse kahjustamised ja vastutöötamised, et jõuda vastastikuse sobimise ja
harmooniani. Kuid absoluutset harmooniat pole kunagi võimalik saavutada. Kui
inimesed on usinad, siis nad suudavad õigeaegselt ületada konflikte ning jõuda
suhtelise harmooniani.
10. Uue
moraali väljapakkumine
十、拟仪新徳
Moraal muutub vastavalt ajastule ning teiseneb üheskoos
ühiskondliku elu muutustega. Praegusaja maailma ühiskondlik elu on vanaaegsest
väga erinev, aga kui me endiselt kasutaksime vanu vooruse eesmärke, siis vähe
sellest, et see oleks asjata, vaid see oleks lausa kahjulik. Sellepärast tuleb
uurida ajastu vajadusi, et rajada uus moraal.
Praegusaja maailmas, kui toimvad suured ühiskondlikud pöörded
on see, mis soodustab ühiskonna edenemist, moraalne ning mis on sellele
vastupidine, on moraalivastane. Moraali kriteeriumiks on see, et ta tooks kõige
suuremat kasu enamikule inimestest. Moraali kõige põhilisem printsiip on see:
tee kõike seda, mis sobib kõige laiemate rahvahulkade kõige suurema kasuga,
ning väldi seda, mis rikub kõige laiemate rahvahulkade kõige suuremat kasu.
Kogukonnakehandi inimeste kasude vahel on vastuolu. Kõikide
üksikinimeste kasu kokkuliidetuna on sageli fiktsionaalne. Seepärast ma
ütlesingi „kõige laiemate rahvahulkade kõige suurem kasu“, mitte „kõikide
inimeste ühine kasu“.
Moraali alusprintsiip on üks: ühismeelsus.
Inimkogukonna sees kerkib sageli esile vastuolusid, aga tuleb
eristada õiglast ja mitteõiglast. Kui rahva enamiku ning väheste inimeste kasu
vahel on vastuolu, siis rahva enamiku kasu on õiglane. Kui rõhutavad võitlevad
rõhujatega, siis rõhutute poolel on õiglus. Õiglusel on kaks põhimõtet: esiteks
peab vähemus nõustuma enamusega ning teiseks tuleb ebavõrdsused tühistada ning
muuta võrdseks.
Vanade vooruste seas on neid, mis on nii roopas, et neid sealt
välja ei saa, aga on ka neid, millelt võib laenata nime ja anda sellele uus
tähendus, sest rahva keelt ei saa päris katkestada, nii et on täiesti lubatav
võtta vana nimi ja anda sellele uus tähendus.
Siinses käsitluses toome välja kuus küündiv-voorust (达徳)
ja kuus alusvoorust (基徳). Kuus küündiv-voorust
on: 1) ühismeelsus ja ustavus, 2) kohuse- ja kaastunne, 3) usaldusväärsus ja
siirus, 4) tagasihoidlikkus ja mitte-ettetrügimine, 5) ausus ja sirgeselgsus,
6) kangelaslikkus ja meelekindlus. Kuus alusvoorust on: 1) pojalikkus vanemate
vastu, 2) lahkus laste vastu, 3) hoolas töökus, 4) kokkuhoidlikkus, 5) ühisvara
hoidmine, 6) häbitunne. Küündiv-voorus puudutab reegleid, kuidas üksikisik
käitub kogukonnakehandi või kogukonnakehandi enamiku suhtes, alusvoorus
puudutab reegleid, kuidas käituda koduses elus või igapäevastes tegevustes.
[...]
Moraali aluseks on hüiskonna vajadused, moraali normid on
paika pandud ajalooliste objektiivsete vajaduste poolt; seda ei tohi vähemus
omavoliliselt kujundada. Kuid elades praegusaja maailmas ja seistes vastamisi
praeguste pakiliste probleemidega, ei saa seda [uut moraali] mitte rajada. Kommete
ja tavade muutmine on igaühe kohus; minagi pingutan selle nimel, et selle
jutuga oma kohust täita.
[1] 《张岱年全集》第三卷，河北人民出版社，1996，216-228页。See on peatükk raamatust „Viis traktati taevast ja
inimesest“ 《天人五伦》
(1942).
[2] Ehk
„kohalejõudmine“. Taevas ja inimene on läte/lähe ja kohalejõudmine/lõpp-punkt.
[3] Yang
Xiong’i (53 eKr – 18 pKr) teos.
[4] Esimene
on ülimalt yin, teine ülimalt yang. Selline chengyu-lik
sõnastus pärineb Liang Qichao’lt (1873-1929).
[5] Mälli
tõlge.
[6] Zhang
Zai (1020-77) teos.
[7] Duili
对立 on sõna-sõnalt saksa Gegen-stand’i
ehk vastas-seismise vaste. Eelnevas tsitaadis oli lihtsalt dui, mis on
igasugune „vastu“, „poole“ jne.
[8]
Füüsikaterminoloogias kuulub elektron fundamentaalosakeste hulka.
[9]
Täpsemini, Xici kommentaaris.
[10] See
sõna tähendab ka tundmist laiemalt.
[11] Üks
Hiina vanimaid mõtlejaid, tegutses 5. saj. teisel poolel eKr.
[12] See
arutluskäik tundub üksjagu vastuoluline. Öeldakse, et asjades on nii seesmine
vastuolu kui ka väline vastuolu (teiste asjadega) ning seda kõike hästi mitmest
aspektist. Ühtlasi on asjades ka mingi vähemasti ajutine sidusus. Kõne peaks
seda matkima, aga miks rõhutab ZDN üksnes seda aspekti, et kõne peab olema
sidus, kuid mitte seda, et ta peab (asjade kombel) sisaldama endas vastuolu?
Nessun commento:
Posta un commento