lunedì 19 agosto 2013

Yan Hui istuv unistamine, Zhuangzi 6. peatükist



Yan Hui ütles: “Hui[1] on edusamme teinud.”
Zhongni [st. Konfutsius] küsis: “Mida sa silmas pead?”
Yan Hui: “Ma olen unustanud inimlikkuse ja kohasuse.”
Zhongni: “Väga hea, aga see pole veel kõik.”
Yan Hui tuli mõne päeva pärast tagasi ja ütles: “Hui on edusamme teinud.”
Zhongni: “Mida sa silmas pead?”
Yan Hui: “Hui unustas kombed ja muusika.”
Zhongni: “Väga hea, aga see pole veel kõik.”
Yan Hui tuli mõne päeva pärast tagasi ja ütles: “Hui on edusamme teinud.”
Zhongni: “Mida sa silmas pead?”
Yan Hui: “Hui istub ja unustab.”
Zhongni muutus rahutuks ja küsis: “Mida tähendab “istumine ja unustamine”?”
Yan Hui: “Heidad ära jäsemed ja rümba
 saadad minema tarkuse ja teadmise
 hülgad kuju ja jätad mõtted
 ühined suure läbistuvusega
 see ongi istumine ja unustamine.”
Zhongni selle peale: “Kui sa ühined, siis pole sul eelistusi
 kui sa muutud, siis pole sul püsi.
 Sa oled tõepoolest väärikas.
Qiu [st. Konfutsius] palub, et ta võiks su õpilaseks hakata.”

顏回曰:回益矣。
仲尼曰:何謂也?
曰:回忘仁義矣。
曰:可矣,猶未也。
他日復見,曰:回益矣。
曰:何謂也?
曰:回忘禮樂矣。
曰:可矣,猶未也。
他日復見,曰:回益矣。
曰:何謂也?
曰:回坐忘矣。
仲尼蹴然曰:何謂坐忘?
顏回曰:墮肢體,黜聰明,離形去知,同於大通,此謂坐忘。
仲尼曰:同則無好也,化則無常也。而果其賢乎!丘也請從而後也。
Zhuangzi 1986: 19 (19/6/89-93)



[1] Yan Hui räägib muidugi iseenast, nii et loomulikum oleks tõlkida “Ma olen edusamme teinud”. Samas need edusammud just nimelt seisnevad selle “ma” murendamises.

Konfutsius ja ujuja, Zhuangzi 19. peatükist


Zhuangzi “välistes peatükkide” hulka kuuluvas 19. peatükis on järgmine lugu:

Konfutsius käis ringi Lüliangis, kus on kosk, mis langeb mitmekümne meetri kõrguselt ja kus vesi pulbitseb veel kakskümmend kilomeetrit allavoolu, nii et ei kilbiga ega nahksed kilpkonnad, ei krokodillid ega kalad saa seal ujuda. Seal nägi Konfutsius aga üht inimest ujumas ning arvas, et too on hädas ja võib ära uppuda; nõnda ta saatis õpilased talle mööda kallast järgi jooksma, et teda ära päästa. Paarisaja sammu kaugusel aga tuli mees veest välja ja hakkas mööda kallast edasi kondama; ta kõndis ja laulis endamisi, endal juuksed veest nõrgumas.
Konfutsius tõttas talle järele ja küsis: “Ma arvasin, et sa oled vaim, nüüd aga näen, et sa oled inimene. Kas tohib küsida, on sul mingi meetod, kuidas sa pinnal püsid?”
Inimene vastas: “Ei ole mul mingit meetodit. Ma alustasin põhjusest, kasvasin loomuses, sain küpseks vältimatuses/saatuses. Neeldudega lähen alla, keeristega tulen üles, järgin vee kulgu ega tee erapoolikut. Niimoodi ma pinnal püsingi.”
Konfutsius küsima: “Mida see tähendab, et sa alustasid põhjusest, kasvasid loomuses ja said küpseks vältimatuses/saatuses?”
Inimene vastu: “Ma sündisin mägede vahel – see on mu põhjus; ma kasvasin vees ja sain rahu vees – see on loomus; ma ei tea, miks ma niimoodi toimin – see on vältimatus/saatus”
孔子觀於呂梁,縣水三十仞,流沫四十里,黿鼉魚龞之所不能游也。見一丈夫游之,以為有苦而欲死也,使弟子並流而拯之。數百步而出,被髮行歌而於塘下。
子從而問焉,曰:吾以子為鬼,察子則人也。請問蹈水有道乎?
曰:亡,吾無道。吾始乎故,長乎性,成乎。與齊俱入,與偕出,從水之道而不為私焉。 此吾所以蹈之也。
孔子曰:何謂始乎故,長乎性,成乎命?
曰:吾生於陵而安於陵,故也;長於水而安於水,性也;不知吾所以然而然,命也。
Zhuangzi 1986: 50 (50/19/49-54)

Huzi, Zhuangzi 7. peatükist




Zhengi riigis oli vaimunõiduja JìXián, kes teadis inimeste sündi ja surma, püsimist ja hävimist, õnne ja õnnetust, pikka või lühikest iga, ennustades ette aasta, kuu, nädala[1] ja päeva, nagu ta oleks ise vaimolend. Niipea, kui Zhèngi inimesed teda nägid, jätsid nad kõik sinnapaika ja pistsid plehku. Kui Lièzi teda nägi, sai ta süda joobnud. Ta läks tagasi ja ütles õpetaja Pajale:
„Õpetaja, alguses ma arvasin, et teie õpetus (dao) on ülim, aga nüüd avastasin, et sellest on veel midagi ülemat.“ Õpetaja Pada vastas: „Ma olen jõudnud anda sulle õpetuse kirjatähe ega ole andnud sulle veel õpetuse päris tuuma, ja sa arvad, et oled selle juba kätte saanud? Sul võib olla kui tahes palju kanu, aga kuidas nad ilma kuketa mune muneksid? Kui sa tahad mingi õpetusega hakata teisi inimesi veenma, ilma et oleks sellest põhjani sotti saanud, siis saadakse su ilmest kohe aru, mis mees sa tegelikult oled. Püüa ta siia tuua, et ma saaksin ennast talle näidata.“

St ma olen õpetanud sulle mingeid üksikasju, tehnikat jne. Aga sel kõigel puudub mõte ilma sisemise mõtestamiseta, viljastamiseta, käimalükkajata, “kuketa”. Ka tolle šamaani puhul paeluvad sind vaid välised aspektid.

Järgmisel päeval tuligi siis Liezi koos nõiaga Huzi juurde. Kui nad välja tulid, ütles nõid Huzile: „Oh aeg! Su õpetaja on surnud mees, tal pole elada jäänud enam üht nädalatki! Ma nägin temas midagi veidrat, ma nägin et ta on näost nagu märg tuhk. Kui Liezi nuttis tagasi sisse minnes oma rüüvarrukad märjaks ja ütles Huzile, mida nõid oli öelnud. Huzi lausus: „Äsja ma näitasin talle maamustrit, kust võrsujad ei tuksu elust ega püsi püsti. Ilmselt ta nägi, kuidas ma peatasin väe liikumise. Proovi ta veel korra siia tuua.“
Järgmisel päeval tuligi siis Liezi jälle koos nõiaga Huzi juurde. Kui nad välja tulid, ütles nõid: „Vedas, et su õpetaja mind kohtas. Ta on paranenud, ta on täiesti elus. Ma nägin, et ta takistatud elujõud on taastunud.“ Liezi läks sisse ja rääkis sellest Huzile. Huzi lausus: „Äsja ma näitasin talle taevast viljastatud huumust. Ei sõnad ega tajud pääse sisse, ja elujõud tuleb kandadest. Ma kardan, et ta nägi, kuidas ma hästi elujõustan. Proovi ta veel korra siia tuua.“
Järgmisel päeval tuligi siis Liezi jälle koos nõiaga Huzi juurde. Kui nad välja tulid, ütles nõid: „Su õpetaja ei püsi kunagi ühesugusena, ma ei saa tema ilmest sotti. Las ta settib natuke, siis ma vaatan uuesti tema ilmet.“ Liezi läks sisse ja ütles õpetajale. Huzi lausus: „Ma näitasin talle täielikku vahepealsust, nii et ülekaal ei kaldu kummalegi poole. Küllap ta nägi, kuidas mu hinguseliikumine on tasakaalus. Kus valaskala vett keerutab, seal on süvik. Seisev vesi on süvik. Voolav vesi on süvik. On üheksa erinevat süvikut, ma olen näidanud ainult kolme. Proovi ta veel korra siia tuua.
Järgmisel päeval tuligi Liezi jälle koos nõiaga Huzi juurde. Nõid seisatas lävel ega läinud edasi, vaid keeras ümber ja pistis plehku. Huzi ütles: „Jookse talle järele“ Liezi jooksis, jooksis, aga kätte ei saanud. Tuli tagasi ja ütles Huzile: „Ta on kadunud nagu tina tuhka, ei mina teda leia.“ Huzi kostis: „Äsja ma näitasin, millised me oleme enne kui me Algusest välja tuleme.

Olin temaga täiesti tühi,
Samas paindlik-vaba.
Ta ei teadnud, kes ma olen,
kord sai ära puhutud,
kord minema uhutud
sestap ta plehku pistiski

Seejärel leidis Liezi, et ta pole veel õppima hakanudki, läks koju tagasi ning kolm aastat ei käinud väljas.

Keetis naisele süüa,
toitis sigu nagu inimesi.
Nikerdamise-silumise juurest
naasis lihtsusse.
Sekeldustega ei sidunud end
Kamakana üksi laskis oma kujul seista
Sulgus mitmekesisusele
ja elas niimoodi elu lõpuni.


鄭有神巫曰季咸,知人之生死存亡,禍福壽夭,期以歲月旬日,若神。鄭人見之,皆棄而走。列子見之而心醉,歸以告壺子,曰:始吾以夫子之道為至矣,則又有 至焉者矣。壺子曰:吾與汝既其子之先生死矣,弗活矣,不以旬數矣!吾見怪焉,見溼灰焉。列子入,泣涕沾襟,以告壺子。壺子曰:鄉吾示之以 地文,萌乎不震不正。是殆見吾杜德機也。嘗又與來。明日,又與之見壺子。出而謂列子曰:幸矣!子之先生遇我也。有瘳矣,全然有生矣。吾見其杜權矣。列子入,以告壺子。壺子曰:鄉吾示之以天壤,名實不入,而機發於踵。是殆見吾善者機也。嘗又與來。明日,又文,未既其實,而固得道與?眾雌而無雄,而又奚卵焉!而以道與世亢必信,夫故使人得而相女。嘗試與來,以予示之。
日,列子與之見壺子。出而謂列子曰:嘻!與之見壺子。出而謂列子曰:子之先生不 齊,吾無得而相焉。試齊,且復相之。列子入,以告壺子。壺子曰:吾鄉示之以太沖莫勝。是殆見吾衡氣機也。鯢桓之審為淵,止水之審為淵,流水之審為淵。 淵有九名,此處三焉。嘗又與來。明日,又與之見壺子。立未定,自失而走。壺子曰:追之!列子追之不及,反以報壺子,曰:已滅矣,已失矣,吾弗及 也。壺子曰:鄉吾示之以未始出吾宗。吾與之虛而委蛇,不知其誰何,因以為弟靡,因以為波流,故逃也。然後列子自以為未始學而歸,三年不出。為其妻 爨,食豕如食人。於事無與親,彫琢復朴,塊然獨以其形立。紛而封哉,一以是終。

(Vrd. Liezi 2:13:
有神巫自齊來處于鄭,命曰季咸,知人死生、存亡、禍福、壽夭,期以歲、月、旬、日,如神。鄭人見之,皆避而走。列子見之而心醉,而歸以告壺丘子,曰: 吾以夫子之道為至矣,則又有至焉者矣。壺子曰:吾與汝無其文,未既其實,而固得道與?眾雌而無雄,而又奚卵焉?而以道與世抗,必信矣。夫故使人得而相 汝。嘗試與來,以予示之。明日,列子與之見壺子。出而謂列子曰:嘻!子之先生死矣,弗活矣,不可以旬數矣。吾見怪焉,見濕灰焉。列子入,涕泣沾襟, 以告壺子。壺子曰:向吾示之以地文,罪乎不誫不止,是殆見吾杜德幾也。嘗又與來!明日,又與之見壺子。出而謂列子曰:幸矣,子之先生遇我也,有瘳 矣。灰然有生矣,吾見杜權矣。列子入告壺子。壺子曰:向吾示之以天壤,名實不入,而機發于踵,此為杜權。是殆見吾善者幾也。嘗又與來!明日,又與之 見壺子。出而謂列子曰:子之先生,坐不齋,吾無得而相焉。試齋,將且復相之。列子入告壺子。壺子曰:向吾示之以太沖莫眹,是殆見吾衡氣幾也。鯢旋之 潘為淵,止水之潘為淵,流水之潘為淵,濫水之潘為淵,沃水之潘為淵,氿水之潘為淵,雍水之潘為淵,汧水之潘為淵,肥水之潘為淵,是為九淵焉,嘗又與來!明日,又與之見壺子。立未定,自失而走。壺子曰:追之!列子追之而不及,反以報壺子,曰:已滅矣,已失矣,吾不及也。壺子曰:向吾示之以未始出 吾宗。吾與之虛而猗移,不知其誰何,因以為茅靡,因以為波流,故逃也。然後列子自以為未始學而歸,三年不出,為其妻爨,食狶如食人,于事無親,雕瑑復 樸,塊然獨以其形立,紛然而封戎,壹以是終)


[1] Vanasti oli hiina nädal 10-päevane.

Kokk Ding, Zhuangzi 3. peatükist



Kokk Ding lõikas valitseja Wenhui jaoks härga lahti.
Kui ta
käsi puudutas
õlg toetas
jalg astus
põlv nõtkus
kostus vuhh
tantsis nuga
ja kostus tšahh
kõik tabas rütmi
nagu “Mooruspuusalu” tantsus
või “Alguslaulu” viisis.
庖丁為文惠君解牛,
手之所觸,
肩之所倚,
足之所履,
膝之所踦,
砉然嚮然,
奏刀騞然,
莫不中音。
合於《桑林》之舞,
乃中《經首》之會。
Wenhui ütles: “Ohhoo! Suurepärane! Et oskus võib küündida sellise tasemeni!”
Kokk Ding pani noa ära ja vastas: “See, mis sinu teenrile meeldib, on kulg, mis on etem kui oskus. Alguses, kui sinu teener hakkas härgi lahti lõikama, siis ei näinud ta muud kui härga. Kolm aastat hiljem ei näinud ta enam tervet härga. Nüüd aga sinu teener kohtub [härjaga] vaimus, ei näe teda silmadega; meeleorganid oskavad peatuda ja vaim tahab liikuda [omasoodu]. Ma toetun loomulikele liigendustele, torkan suurtesse pragudesse, liigun piki suuri tühimikke, reageerides sellele, milline ta on. Oskuslikult lähen mööda liigestest ja kõõlustest, rääkimata suurtest kontidest! Hea kokk vahetab nuga korra aastas, kuna ta lõikab; tavaline kokk vahetab nuga korra kuus, sest ta raiub. Sinu teener on oma nuga kasutanud üheksateist aastat ja on lahti lõiganud mitutuhat härga, aga noatera on nagu äsja käialt tulnud. Liigeste vahel on tühik, aga noateral pole paksust; kui paksuseta [tera] sisestada tühimikku, siis kui palju ruumi on teral seal vabalt liikuda! Nii ongi noatera üheksateist aastat olnud justkui äsja käialt tulnud. Ometi iga kord, kui jõuan keeruka kohani, siis ma vaatan, milles raskus seisneb, olen tähelepanelik ja ettevaatlik, nägemine peatub ja liigutused aeglustuvad. Ja väikese noaliigutusega tšahhdi ongi [tükk] juba lahti lõigatud ja langeb mütsti maha. Seisan, nuga käes ja vaatan ümberringi, viivitan rahulolevalt, teen noa puhtaks ja panen ära.” Valitseja Wenhui sõnas: “Suurepärane! Kuulates kokk Dingi rääkimas olen saanud [teada, kuidas] kasvatada elu!”

文惠君曰:「譆!善哉!技蓋至此乎?」庖丁釋刀對曰:「臣之所好者道也,進乎技矣。始臣之解牛之時,所見无非牛者。三年之後,未嘗見全牛也。方今之時,臣以神遇,而不以目視,官知止而神欲行。依乎天理,批大郤,導大窾,因其固然。技經肯綮之未嘗,而況大軱乎!良庖歲更刀,割也;族庖月更刀,折也。今臣之刀十九年矣,所解數千牛矣,而刀刃若新發於硎。彼節者有間,而刀刃者无厚,以无厚入有間,恢恢乎其於遊刃必有餘地矣,是以十九年而刀刃若新發於硎。雖然,每至於族,吾見其難為,怵然為戒,視為止,行為遲。動刀甚微,謋然已解,如土委地。提刀而立,為之四顧,為之躊躇滿志,善刀而藏之。」文惠君曰:「善哉!吾聞庖丁之言,得養生焉。」

Fan Zhen "Vaimu hävivusest"


FAN4  ZHEN3 范縝 (450-515)
“Vaimu hävivusest” 神滅論 (507)

(Järgnevas traktaadis-märgukirjas püüab Fan Zhen näidata vaimu/hinge surelikkust, mille kaudu ta tahab õõnestada budismi, mille ümbersünniõpetus näis toona Hiinas levinud arvamuse järgi eeldavat hinge surematust. Oma motiivid avab ta teksti lõpus.)

1.Vaim on keha

Keegi küsis: “Sa ütled, et vaim hävib. Kust sa tead, et ta hävib?” Vastus: “Vaim [] ongi keha [“kuju”, ] ja keha ongi vaim. Sellepärast kuni keha on olemas, on ka vaim ning kui keha sureb, hävib ka vaim.”
或問:「子云神滅,何以知其滅也?」答曰:「神即形也,形即神也。是以形存則神存 ,形謝則神滅也。」

Küsimus: “Kehaks nimetatakse seda, mis ei ole teadvusel, ja vaimuks seda, mis on teadvusel. Teadvus ja teadvusetus on erinevad asjad. Vaimu ja keha printsiipi ei saa ühte panna. Ma pole kuulnud, et keha ja vaim oleksid korraga [sama asi].” Vastus: “Keha on vaimu aines [], vaim on keha kasutamine. Sellepärast keha kutsutakse [inimese] aineseks ja vaimu öeldakse olevat tema kasutamine. Keha ja vaimu ei saa teineteisele vastandada.”
問曰:「形者無知之稱,神者有知之明。知與無知,即事有異;神之與形,理不容一。 形神相即,非所聞也。」答曰:「形者神之質,神者形之用,是則形稱其質,神言其用,形 之與神,不得相異也。」

Küsimus: “Seega pole vaim aines ja kujul pole kasutamist. Kui sellest ei piisa nende eristamiseks, milles siis nende tähendus seisneb?” Vastus “Nimetused on erinevad, aga kehand (ti ) on üks.”
問曰:「神故非質,形故非用,不得為異,其義安在?」答曰:「名殊而體一也。

Küsimus: “Kui juba nimetused on erinevad, kust siis kehand ühtsuse saab?” Vastus: “Vaim suhestub ainesega nagu teravus noaga ning keha suhestub kasutamisega nagu nuga teravusega. Teravuse nimi pole sama, mis “nuga” ja noa nimi pole sama, mis “teravus”. Kui poleks teravust, poleks ka nuga ja kui poleks nuga, siis poleks ka teravust. Pole kuulnud, et teravus püsiks, kui nuga pole; kuidas on siis võimalik, et vaim oleks alles, kui keha hävib?
問曰:「名既已殊,體何得一?」答曰:「神之於質,猶利之於刃;形之於用,猶刃之 於利。利之名非刃也,刃之名非利也。然捨利無刃,捨刃無利。未聞刃末而利存,豈容形亡 而神在?」

Küsimus: “Noa ja teravuse puhul võib ehk niimoodi seletada, aga keha ja vaimu suhe ei ole selline. Kuidas seda ütelda? Puu ainesel pole teadvust, aga inimese ainesel on teadvus. Inimesel on samasugune aines nagu puul, aga tal on puust erinev teadvus. Kas pole siis nii, et puul on üks, aga inimesel on kaks[1]?” Vastus: “Seda tuleb teistmoodi ütelda. Kui oleks niimoodi, et inimese kehal on samasugune aines nagu puul, aga vaimul on teistsugune teadvus kui puul, siis võiks küll niimoodi arutleda. Aga inimese aines on selline aines, millel on teadvus. Puu aines on selline aines, millel pole teadvust. Inimese aines pole puu aines ja puu aines pole inimese aines. Kuidas saaks siis inimesel olla samasugune aines nagu puul, aga samal ajal teistsugune teadvus kui puul?”
問曰:「刃之與利,或如來說;形之於神,其義不然。何以言之?木之質無知也,人之質有知也。人既有如木之質,而有異木之知,豈非木有其一,人有其二邪?」答曰:「異哉言乎!人若有如木之質以為形,又有異木之知以為神,則可如來論也。今人之質,質有知也 ;木之質,質無知也。人之質,非木之質也;木之質,非人質也;安有如木之質而復又異木 之知哉?」

Küsimus: “Seega inimese aines erineb puu ainesest selle poolest, et tal on teadvus. Aga kui inimene on teadvuseta, siis mille poolest ta puust erineb?” Vastus: “Inimesel ei ole teadvuseta ainest, nõnda nagu puul ei ole teadvusega keha.”
Küsimus: “Kas surnud kehastu [形骸] pole siis teadvuseta aines?” Vastus: “See on teadvuseta aines”.
Küsimus: “Sellisel juhul on inimesel lõppkokkuvõttes samasugune aines nagu puul ning puust erinev teadvus.” Vastus: “Surnul on samasugune aines nagu puul, aga tal pole puust erinevat teadvust; elaval on puust erinev teadvus, aga tal pole samasugust ainest nagu puul.”
Küsimus: “Kas surnu luud-kondid [骨骼] pole siis [samad, mis] elava kehastu?” Vastus: “Elava keha pole surnu keha, surnu keha pole elava keha. Need on täiesti lahus. Kas on kunagi elava inimese kehastus surnud inimese luud-kondid?”

問曰:「人之質所以異木質者,以其有知耳。人而無知,與木何異?」答曰:「人無無知之質,猶木無有知之形。」
問曰:「死者之形骸,豈非無知之質也?」答曰:「是無知之質也。」
問曰:「若然者,人果有如木之質,而又有異木之知矣。」答曰:「死者如有木之質, 而無異木之知;生者有異木之知,而無如木之質也。」
問曰:「死者之骨骼,非生者之形骸邪?」答曰:「生形之非死形,死形之非生形,區以革矣,安有生之人之形骸而有死人之骨骼哉?」

Küsimus: “Kui elava kehastu pole surnu luud-kondid, siis peab olema niimoodi, et surnu luud-kondid pole tulnud elava kehastust. Aga kui nad pole tulnud elava kehastust, siis kust need luud-kondid tulnud on?” Vastus: “Asi on selles, et elava kehastu muutus surnud luudeks-kontideks.”
Küsimus: “Kuigi elava kehastu muutus surnu luudeks-kontideks, siis kas ta ei ela edasi, ehkki on surnud? Seega me teame, et on juba surnu kehand, ehkki elava kehand on veel alles.” Vastus: “Kui elujõus puu muutub kuivanud puuks, siis kas kuivanud puu aines on endiselt elujõus puu aines?”
Küsimus: “Kui elujõus kehand muutub kuivanud kuivanud kehandiks, siis kuivanud kehand on sama, mis elujõus kehand. Kui siidikehand muutub lõngakehandiks, siis lõngakehand on sama, mis siidikehand. Mis vahet siin on?” Vastus: “Kui kuivanu ongi elujõus ja elujõus ongi kuivanu, siis peaks elujõu ajal olema kärbumine ja kuivamise ajal tugevnemine. Ning elujõus puu ei peaks muutuma kuivanud puuks, vaid ta juba oleks kuivanud puu, kuna elujõuline oleks juba kuivanu ega peaks selleks muutuma. Kui elujõuline ja kuivanu on üks ja seesama, siis miks ei ole enne kuivanu ja pärast elujõuline, vaid enne peab olema elujõuline ja pärast kuivanud? Siid ja lõng on samaaegselt, nii et see analoogia ei kehti.”
Küsimus: “Kui elus keha sureb, siis ta peaks otsekohe haihtuma. Miks veel tükk aega pärast suremist püsib keha edasi?” Vastus: “Kehandis peavad elu hävimisel olema omad lisapõhjused. Järsku tekkinu peab ka järsku hävima, aegamisi tekkinu peab ka aegamisi hävima. Järsku tekkinu on hõljung või sähvatus, aegamisi tekkinu on loom ja taim. On järsku ja aegamisi tekkimist – selline on asjade korrapära [].”
問曰:「若生者之形骸非死者之骨骼,死者之骨骼則應不由生者之形骸;不由生者之形骸,則此骨骼從何而至此邪?」答曰:「是生者之形骸變為死者之骨骼也。」
問曰:「生者之形骸雖變為死者之骨骼,豈不因生而有死?則知死體雖猶生體也。」答 曰;「如因榮木變為枯木,枯木之質寧是榮木之體?」
問曰:「榮體變為枯體,枯體即是榮體。如絲體變為縷體,縷體即是絲體。有何別焉? 」答曰:「若枯即是榮,榮即是枯,則應榮時凋零,枯時結實也。又榮木不應變為枯木,以榮即是枯,無所復變也。又榮枯是一,何不先枯後榮,要先榮後枯何也?絲縷同時,不得為喻。」
問曰:「生形之謝,便應豁然都盡。何故方受死形,綿歷未巳邪?」答曰:「生滅之體 ,要有其次故也。夫而生者必而滅,漸生者必漸而滅。而生者,飄驟是也;漸而生者 ,動植是也。有有漸,物之理也。」

2. Kehaosad ja vaim

Küsimus: “Kui keha ongi vaim, kas siis kätel ja teistel [kehaosadel] on samuti vaim?” Vastus: “Kõik nad on vaimu osad [fen ].”
Küsimus: “Kui kõik nad on vaimu osad ning vaim suudab mõtelda, siis kas käed ja teised [kehaosad] suudavad samuti mõtelda?” Vastus: “Kätel ja teistel [kehaosadel] on valu ja sügeluse teadlikkus, aga neil pole õige-ja-vale mõtlemist.”
Küsimus: “Kas teadlikkus ja mõtlemine on üks või erinev?” Vastus: “Teadlikkus on [sama, mis] mõtlemine: madalamana on ta teadlikkus ja sügavamana on ta mõtlemine.”
Küsimus: “Siis peab olema kaks mõtlemist; kui mõtlemine on kaks, siis kas vaim on samuti kaks?” Vastus: “Inimese kehand on üks, kuidas vaim saaks siis olla kaks?”
Küsimus: “Kui teda pole kaks, kuidas saab siis olla valu ja sügeluse teadlikkus ning peale selle õige-ja-vale mõtlemine?” Vastus: “Nõnda nagu käed ja jalad on küll erinevad, aga teevad kokku ühe inimese, samamoodi õige-ja-vale ning valu-ja-sügelus on küll erinevad, kuid teevad kokku ühe vaimu.”
Küsimus: “Kui õige-ja-vale mõtlemisel pole pistmist käte ja jalgadega, siis millega neil pistmist on?” Vastus: “Õige-ja-vale mõtlemist valitseb südame organ [xinqi 心器].”
Küsimus: “Kas süda on [sama organ, mis] viies organis [wuzang 五藏]?[2]” Vastus: “Jah.”
Küsimus: “Mis vahe siis viiel organil on, nii et ainuüksi südamel on õige-ja-vale mõtlemine?” Vastus: “Miks erinevad ka seitse avaust[3], nii et nende funktsioon pole sama?”
Küsimus: “Mõtlemisel ja mõlgutusel pole [mingit kindlat] kohta, kust sa tead, et südame organ neid valitseb?” Vastus: “Kui süda valutab, siis see pärsib mõlgutust. Sellest teangi, et süda on mõtlemise juur.”
Küsimus: “Miks ei võiks see asuda silma või mõne teise sellise kehaosa sees? Vastus: “Kui mõtlemine saaks asuda silma-osas, siis miks silm ei võiks saata seda kõrva-osasse?”
Küsimus: “Mõtlemise kehandil pole juurt; selleärast saab seda saata silma osaks. Silmal on enda juur, sellepärast ei saa seda eksikombel saata teise osaks.” Vastus: “Kuidas nii, et silmal on juur, aga mõtlemisel ei ole? Kui ma kahtlen, kas mõtlemise juur on minu kehas, nii et see võiks eksikombel asuda teises kohas, siis võiks ka Peetri tunnet ei saa saata Pauli rümpkehasse [] või Mari loomust teisaldada Tiina kehandisse. Kas niimoodi? Ei ole ju niimoodi!”

問曰:「形即是神者,手等亦是神邪?」答曰:「皆是神之分也。」
問曰:「若皆是神之分,神既能慮,手等亦應能慮也?」答曰:「手等能有痛癢之知, 而無是非之慮。」
問曰:「知之與慮,為一為異?」答曰:「知即是慮,淺則為知,深則為慮。」
問曰:「若爾,應有二慮。慮既有二,神有二乎?」答曰:「人體惟一,神何得二?」
問曰:「若不得二,安有痛癢之知,復有是非之慮?」答曰:「如手足雖異,總為一人 。是非痛癢雖復有異,亦總為一神矣。」
問曰:「是非之慮,不關手足,當關何處?」答曰:「是非之慮,心器所主。」
問曰:「心器是五藏之心,非邪?」答曰:「是也。」
問曰:「五藏有何殊別,而心獨有是非之慮乎?」答曰:「七竅亦復何殊,而司用不均 ?」
問曰:「慮思無方,何以知是心器所主?」答曰:「心病則乖思,是以知心為慮本。」
問曰:「何不寄在眼等分中邪?」答曰:「若慮可寄於眼分,眼何故不寄於耳分邪?」
問曰:「慮體無本,故可寄之於眼分。眼自有本,不假寄於它分也。」答曰:「眼何故有本而慮無本?茍無本於我形,而可偏寄於異地,亦可張甲之情寄王乙之軀,李丙之性託趙 丁之體。然乎哉?不然也。」


3. Õndsa keha

Küsimus: “Õndsa keha on nagu iga inimese keha, aga igal õndsal on oma iseärasus, ja sellest me teamegi keha ja vaimu erinevust.” Vastus: “Ei ole niimoodi. Puhas kuld suudab särada, aga ebapuhas kuld mitte. Kuidas saaks särada suutvas puhtas kullas olla mittesärava ebapuhta [kulla] ainest? Samamoodi kuidas saaks õndsa vaim asuda tavainimese keha-asjas [qi ]? Samamoodi ei saa tavainimese vaimu teisaldada õndsa kehandisse. Nõnda olid kaheksavärvilised kulmud ja topeltsilmaterad vastavalt Xun’i ja Hua eripära[4]. Lohenägu ja hobusesuu olid vastavalt Xuan’i ja Gao[5] tundemärgid – need on kehalised [õndsate] erinevused. Bi Gan’i südamel oli seitse avaust üksteise kõrval ja Bo Yue sapipõis oli suur nagu rusikas – need on [õndsa] südameorgani[6] iseärasused. Sellest me teame, et õndsate mõned kehaosad on täiesti ebatavalised. Mitte ainult nende kulg pole hoopis teistsugune kui tavalistel inimestel, vaid ka nende keha on täiuslikum kui musttuhandeil olendeil. Sellega, et tavainimesel ja õndsal on ühetaoline kehand, söandan ma mitte nõustuda.”
Küsimus: “Sa ütlesid, et õndsa keha peab erinema tavainimese omast. Ma söandan küsida, kuidas on nii, et Yang Huo oli Kǒngzi moodi ja Xiàng Jí oli Sun’i moodi? Millest see tuleb, et Shun ja Xiàng, Kǒngzi ja Yang olid teadmistelt erinevad, aga kehalt ühesugused?” Vastus: “Alabaster sarnaneb nefriidiga, aga ta pole nefriit; harakas on fööniksi moodi, aga ta pole fööniks. Kui see on niimoodi asjadega, siis on ka inimestega. Xiang’i ja Yang’i välimus oli [Shun’i ja Kǒngzi oma] sarnane, aga see polnud päris sarnasus. Kui südameorgan pole võrdväärne, siis välimuse [sarnasusest] pole kasu.”
Küsimus: “Tavainimene ja õndsa iseärasus seisneb selles, et nende kehaastjas pole ühe ja samasuguse suutlikkusega. Õnnis on isiksuse tipp, aga sellel ei saa olla kaht printsiipi. Ometi olid Kǒngzi ja Lǎozi isesuguse välimusega ning Tang ja Wen olid erineva väljanägemisega Sellest on veelgi selgem, et vaim ei ripu ära nähtumustest.” Vastus: “Õndsad on ühesugused südameorganilt, aga nende keha ei pea olema ühesugune. Samamoodi võivad hobused olla erinevat karva, aga olla võrdselt võimekad, või jadeiidid olla erinevat värvi, aga olla ühtmoodi ilusad. Niimoodi on Jìn Jí ja Jīng Hé ühtmoodi väärtuslikud ja sama head, ning Huá Liú, Wēn Lí suutsid mõlemad kapata tuhat li’d[7].
問曰:「聖人之形猶凡人之形,而有凡聖之殊,故知形神異矣。」答曰:「不然。金之精者能照,穢者不能照。有能照之精金,寧有不照之穢質?又豈有聖人之神,而寄凡人之器 ?亦無凡人之神,而託聖人之體。是以八采重瞳,勛華之容;龍顏馬口,軒之狀:此形表之異也。比干之心,七竅並列;伯約之膽,其大若拳:此心器之殊也。是以知聖人之定分, 每絕常區,非惟道革群生,乃亦形超萬有。凡聖均體,所未敢安。」
問曰:「子云聖人之形必異於凡,敢問陽貨類仲尼,項籍似大舜,舜、項、孔、陽智革形同,其故何邪?」答曰:「似玉而非玉,雞類鳳而非鳳,物誠有之,人故宜爾。項陽貌 似而非實似,心器不均,雖貌無益也。」
問曰:「凡聖之殊,形器不一可也。聖人員極,理無有二,而丘旦殊姿,湯文異狀。神不系色,於此益明矣。」答曰:「聖同於心器,形不必同也。猶馬殊毛而齊逸,玉異色而均美。是以晉棘、荊和,等價連城;驊騮、驪,俱致千里。」

4. Esivanemad ja kummitused

Küsimus: “Seda, et keha ja vaim pole kaks [ise asja], me juba kuulsime. Kui keha sureb, siis vaim hävib, see on sel juhul arusaadav. Kuid söendan küsida, miks on pühakirjas öeldud: “Nad tegid esivanemate templid, et vaimud saaksid seal süüa”?” Vastus: “Õndsate õpetus on selline. Selleks et toetada pojaliku lapse meelt ning kohutada varga koledaid kavatsusi. Seda tähendab “vaim ja taipamine [sõltuvad inimesest]”[8].
Küsimus: “Bo You ilmus turvist kandvana, Peng Sheng’i nähti sea kujul – nendest on kirjutatud vanades ürikutes, mis on ju ometi õpetuse alustalad?” Vastus: “Paharetid (yaoguai) on ebamäärased, võib-olla nad on olemas, võib-olla mitte. Paljud on surnud vägivaldset surma, aga mitte kõik pole muutunud kummitusteks (gui) – miks siis ainult Peng Sheng ja Bo You pidanuks muutuma? Kord nähti [turvises] inimest, kord nähti siga – need ei pidanud tingimata olema Qi ja Zhengi vürstid.” Küsimus: ““Muutuste raamatus” on öeldud: “Niimoodi teatakse kummituste ja vaimude olukorda. Sarnaneb taeva ja maaga ega ole nendega vastuolus[9]” ning veel “vankritäis kummitusi”.[10] Mis nende ütluste tähendus on?” Vastus: “Loomade ja lindude erinevus seisneb lendamises ja kõndimises. Inimeste ja kummituste erinevus seisneb nähtavas ja nähtamatus. Aga seda, et inimene hävides muutuks kummituseks või kummitus hävides muutuks inimeseks, ma küll ei tea.”

問曰:「形神不二,既聞之矣;形謝神滅,理固宜然。敢問經云『為之宗廟,以鬼饗之 』,何謂也?」答曰:「聖人之教然也。所以從孝子之心,而厲偷薄之意。『神而明之』, 此之謂矣。」
問曰:「伯有被甲,彭生豕見,墳索著其事,寧是設教而已邪?」答曰:「妖怪茫茫, 或存或亡。彊死者眾,不皆為鬼,彭生伯有何獨能然?乍人乍豕,未必齊鄭之公子也。」問 曰:「易稱『故知鬼神之情狀,與天地相似而不違』,又曰『載鬼一車』,其義云何?」答 曰:「有禽焉,有獸焉,飛走之別也。有人焉,有鬼焉,幽明之別也。人滅而為鬼,鬼滅而 為人,則未之知也。」

5. Budismi kahjulikkus

Küsimus: “Mis kasu on teadmisest, et vaim hävib?” Vastus: “Budism kahjustab valitsust ja mungad õõnestavad tavasid. Nende kombed šokeerivad, külvavad segadust ja levivad lakkamatult. Mul on kahju selliste hälvete pärast ja ma tahan päästa sellest mädasoost. Kuidas nii, et raisatakse varandust, et meeldida munkadele, ning laostatakse ennast, et edendada budismi, samas kui ei hoolita oma lähedastest ega tunta kaasa vaestele ja puudustkannatajatele? [...]
問曰:「知此神滅,有何利用邪?」答曰:「浮屠害政,桑門俗,風驚霧起,馳蕩不休。吾哀其弊,思拯其溺。夫竭財以赴僧,破產以趨佛,而不恤親戚,不憐窮匱者何邪?
[良由厚我之情深,濟物之義淺。是以圭撮涉於貧友,吝情動於顏色;千鍾委於富僧,歡意暢於 容髮。豈不以僧有多 之期,有無遺秉之報,務施闕於周急,歸德必於在己!]
Peale selle eksitavad nad inimesi oma ebamäärase ja segase jutuga, hirmutavad Avīci põrgukannatustega, meelitavad luulkujuliste sõnadega ning kõditavad Tuita taevarõõmudega. Hüljatakse õpetlaserõivastus mungarüü pärast, vistakse minema ohvrinõu almusekausi tõttu. Nii paljudes kodades hüljatakse lähedased, nii paljud inimesed katkestavad oma järglasteliini. Selle tõttu sõdurid saavad lüüa sõjaväes ja haldusaparaadi read hõrenevad, vilju raisatakse laiskade kulglejate peale ja kaupu kulutatakse [budistlike] ehitiste peale. Sellepärast kurjategijatest ja kaabakatest ei saada jagu, vaid neid ülistatakse ja neist peetakse lugu just ainult sellepärast. Nende vool ei taha lõppeda ja nende [levitatud] haigusel pole piiri.
又惑以茫昧之言,懼以阿鼻之苦,誘以虛誕之辭,欣以兜率之樂。故捨逢掖,襲橫衣,廢爼豆,列瓶鉢, 家家棄其親愛,人人絕其嗣續。致使兵挫於行間,吏空於官府,栗罄於惰遊,貨殫於土木。 所以姦宄弗勝,頌聲尚擁,惟此之故也。其流莫巳[11],其病無限。

Kujunemine saadakse iseeneslikkusest ja olenditepadrik on võrdselt üksimuunduv[12], momentaanselt ennastomav ja järsult eimiski. Tulles ei punni vastu, lahkudes ei aja taga, sõidab taevaliigendil ja igaüks leiab rahu oma loomuses. [13]
若陶甄稟於自然,森羅均於獨化,忽焉自有,恍爾而無;來也不禦,去也不追,乘乎天理,各安其性。

Väike inimene armastab oma kodukanti ja õilis hoiab oma puhtust ja lihtsust. Kui kündmisega saadakse toitu, siis toit ei lõpe otsa; kui kudumisega tehakse riideid, siis riided ei ammendu. Alamatel on piisavalt, et anda ülematele, ülemad toimimatult kohtlevad alamaid. Sellise kuluga/meetodiga saab teha elu terviklikuks, toetada vanemaid, aidata ennast ja aidata teisi, toetada riiki ja teha võimsaks valitseja
小人甘其壟畝, 君子保其恬素;耕而食,食不可窮也;蠶而衣,衣不可盡也。下有餘以其奉其上,上無為以 待其下。可以全生,可以養親,可以為己,可以為人,可以匡國,可以霸君,用此道也。


Kirjandust:

Ming-Wood Liu, “Fan Chen’s “Treatise on the Destructibility of the Spirit” and Its Buddhist Critics”. PEW vol 37, no 4 (oct 1987), pp 402-428.
Stefan Balazs, “Der Philosoph Fan Dschen und sein Traktat gegen den Buddhismus”. Sinica, VII, 1932, lk. 220-234.
Paul Magnin. La vie et l’oeuvre de Huisi. Paris: Ecole Francaise d’Extreme-Orient, 1979, lk. 144-146.
Alfred Forke, Geschichte der mittelalterlichen Chinesichen Philosophie. Hamburg: Friedrichsen, de Gruyter, 1934, lk. 266-374.
Anne Cheng, Histoire de la pensée chinoise. Pariis: Seuil, lk. 380.


[1] St et puul on ainult keha, aga inimesel on keha ja vaim.
[2] Viis organit on süda, maks, neerud, kopsud ja põrn ning kuna südamel/meelel on hiina keeles palju tähendusi, siis tahab küsija teada, kas vastaja peab silmas sedasama südant, mis viie organi süsteemis.
[3] St. kaks sõõret, kaks kõrva, kaks silma ja suu.
[4] Fang Xun on keiser Yao ja Zhong Hua on tema järeltulija troonil Shun.
[5] Xuan Yuan on Kollane keiser ja Gao Tao oli tema minister.
[6] St siseorgani.
[7] St 500 km.
[8] See on pärit “Muutuste raamatu” “Lisatud ütluste” (Xici) esimese osa lõpust.
[9] See tsitaat on samuti pärit “Muutuste raamatu” “Lisatud ütluste” (Xici) esimesest osast. Teise lause alus jääb ambivalentseks: kas inimene, pühak või “Muutuste raamat”.
[10] 38. heksagramm kui.
[11] Ilmselt peaks selle märgi asemel olema “lõppema”.
[12] Nii iseenslikkus (ziran) kui üksimuundumine (duhua) on Guo Xiang’i mõisted.
[13] Selles väikeses lõigus esitab Fan Zhen omaenese ontoloogilise arusaama, mis on pärit süvaõpetusest ja konkreetsemalt Guo Xiang’ilt.