Konfutsius ja ujuja, Zhuangzi 19. peatükist

Zhuangzi “välistes peatükkide” hulka kuuluvas 19. peatükis on järgmine lugu:

Konfutsius käis ringi Lüliangis, kus on kosk, mis langeb mitmekümne meetri kõrguselt ja kus vesi pulbitseb veel kakskümmend kilomeetrit allavoolu, nii et ei kilbiga ega nahksed kilpkonnad, ei krokodillid ega kalad saa seal ujuda. Seal nägi Konfutsius aga üht inimest ujumas ning arvas, et too on hädas ja võib ära uppuda; nõnda ta saatis õpilased talle mööda kallast järgi jooksma, et teda ära päästa. Paarisaja sammu kaugusel aga tuli mees veest välja ja hakkas mööda kallast edasi kondama; ta kõndis ja laulis endamisi, endal juuksed veest nõrgumas.

Konfutsius tõttas talle järele ja küsis: “Ma arvasin, et sa oled vaim, nüüd aga näen, et sa oled inimene. Kas tohib küsida, on sul mingi meetod, kuidas sa pinnal püsid?”

Inimene vastas: “Ei ole mul mingit meetodit. Ma alustasin põhjusest, kasvasin loomuses, sain küpseks vältimatuses/saatuses. Neeldudega lähen alla, keeristega tulen üles, järgin vee kulgu ega tee erapoolikut. Niimoodi ma pinnal püsingi.”

Konfutsius küsima: “Mida see tähendab, et sa alustasid põhjusest, kasvasid loomuses ja said küpseks vältimatuses/saatuses?”

Inimene vastu: “Ma sündisin mägede vahel – see on mu põhjus; ma kasvasin vees ja sain rahu vees – see on loomus; ma ei tea, miks ma niimoodi toimin – see on vältimatus/saatus”

孔子觀於呂梁，縣水三十仞，流沫四十里，黿鼉魚龞之所不能游也。見一丈夫游之，以為有苦而欲死也，使弟子並流而拯之。數百步而出，被髮行歌而游於塘下。

孔 子從而問焉，曰：“吾以子為鬼，察子則人也。請問蹈水有道乎？”

曰：“亡，吾無道。吾始乎故，長乎性，成乎命。與齊俱入，與汩偕出，從水之道而不為私焉。 此吾所以蹈之也。”

孔子曰：“何謂始乎故，長乎性，成乎命？”

曰：“吾生於陵而安於陵，故也；長於水而安於水，性也；不知吾所以然而然，命也。”

Zhuangzi 1986: 50 (50/19/49-54)